Juhtkiri 2/2016: Varjatud

Juhtkiri 2/2016: Varjatud

Toome Sinuni 2016. aasta kevadise Plussi juhtkirja. Loomulikult tähendab see seda, et kohe varsti saad Sa lugeda ka täiesti värsket Plussi teemal “Varjatud”. Mis on varjatud? Kelle või mille eest? Seda saad lugeda juba ajakirjast. Et olla esimeste lugejate seas, telli endale Pluss posti teel koju:) 

 

Varjatud

Tere, armas Plussi lugeja.
Tahan Sind tänada, et oled ajakirja kätte võtnud kas siis juhuslikult, juba harjumusest või lihtsalt uudishimust. Seekord leiad siit rohkem lehekülgi kui varasemalt – nimelt on Pluss võtnud juurde ja läinud paksemaks. Ilusa kesta sees on veelgi ilusam sisu ning trükivärvi kaudu, mis ajaga kulub, jõuab Sinuni sõnum, mis ei kulu, vaid elab igavesti.

Üks rikas mees oli kord kirikus ja kuulas jutlust. Pastor rääkis, et elu on antud kingitusena ja kõik meie ümber on kaduv, kaasa arvatud asjad, mis justkui kuuluvad meile, aga ei ole tegelikult meie omad. Rikkal mehel oli palju varandust ning mõte, et kõik, mis tal on, justkui polegi tema oma, ei andnud talle rahu. Pärast teenistust kutsus ta pastori enda juurde õhtusöögile. Kirikuõpetaja võttis kutse rõõmuga vastu.

Pärast külluslikku õhtusööki ütles rikas mees püsti tõustes: „Tule palun minuga kaasa, ma näitan sulle midagi.” Mehed suundusid õue, mäe nõlvale, ning rikas mees ütles: „Vaata neid põlde, need kõik kuuluvad mulle. Ja vaata neid aitasid ja lautasid ja põllutöömasinaid, needki kuuluvad mulle. Sina aga ütlesid täna oma jutluses, et miski siin maailmas pole meie oma. Ma olen näinud vaeva, investeerinud ja kogunud, kuidas siis kõik see pole minu oma?” Pastor vaikis hetke ning ütles siis rikkale mehele: “Küsi minult seda küsimust saja aasta pärast uuesti.”

See, mis tundub meile vahel nii oluline ja väärtuslik, võib tihti osutuda kaduvaks ja hapraks. Püüdkem hetkeks mõelda, mis on need asjad, mis tõeliselt meile kuuluvad – ka siis, kui meilt kõik ära võetakse. Nii mõeldes võime leida enda jaoks täiesti uued väärtused ja rikkused, mille olemasolu me igapäevaselt ei oska hinnata. Eriti hästi tulevad sellised rikkused ja väärtused esile olukorras, kus inimesi usu pärast taga kiusatakse, ning usk ongi tihti ainus, mis veel alles jäänud. Seda on kogenud ka paljud eestlased, kes katsumustes ja raskustes on avastanud usu väärtuse ning pidanud sellest kinnihoidmist hinnalisemaks kui elu.

Vahel tuleb elus teha inventuur ning vaadata üle, mida me väärtustame ja kalliks peame. Kas on asju, mida me ehk praegu ei oska hinnata, aga aja möödudes võime kahetseda, et õigel ajal tegelesime liigselt tühja-tähjaga? Kas äkki peame mõnest asjast loobuma, et teha ruumi tõelisele ja väärtuslikumale? Pea meeles, et vahel omavad asjad, mida silmaga ei näe, suuremat väärtust kui need, mis ajapikku kuluvad.

„Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.” (Mt 13:44)

Rõõmsat kevadet!

 

Joel Reinaru
Plussi peatoimetaja