Marianni usutee moslemist kristlaseni

Marianni usutee moslemist kristlaseni

Mariann oli Iraanis ustav moslem, kuid
tundis oma südames tühjust. Islamis usutakse, et Jumal on lähemal kui meie
veresooned, aga ta polnud kunagi Jumalat kogenud. Seepärast käis ta isegi
meditatsiooni  kursustel, kuid nendestki
polnud abi. Ta tundis endiselt palju rahulolematust ja hüüdis: „Jumal kus sa
oled?“

Jumal ei jätnud Marianni kauaks sinna
olukorda. 10 aastat tagasi immigreerus ta koos oma lapsega Soome, kuna tema
kodumaal oli sõda ja ta elas ohtlikus piirkonnas. Ühel ööl nägi ta unes
nägemust väikesest kirikust, mille uks oli avatud. Seal oli valges rüüs inimene
ja kostus laulmist. Ta ei mõistnud selle laulu keelt, aga ta nautis seda.
Korraga keegi hüüdis teda, nimega Maršan, mis oli tema tõeline nimi. Seal
seisis pika rüü ja pikkade juustega mees, kes kutsus teda kirikusse ja lubas
talle anda kõike, mida ta tahab. Ta oli imestunud ja küsis, kes ta on, et võib
talle kõike anda. Kõlas vastus: „Jeesus.“

Varsti pärast seda unenägu paigutas Punane
Rist Marianni Soomes teise linna ja ta hakkas koos oma pojaga kirikus käima,
esialgu veel ilma täielikult uskumata. Kord pojaga ühele jalgpallimatšile
minnes tuli üks mees Marianniga rääkima ning nad vahetasid kontakte. Paar päeva
hiljem too mees helistas ja tahtis koos oma naisega talle külla tulla. Mariann
rõõmustas väga, sest kodumaal oli ta harjunud sagedaste külalistega, kuid
Soomes tal tuttavaid ei olnud ja ta tundis end väga üksikuna. Pärast seda
saatis Jumal ta ellu ka teisi sõpru, kes talle igati toeks olid. Sõbrad Håkan
ja Lisa tahtsid talle ükskord midagi rääkida. Nad ütlesid, et Jumal armastab teda.
Håkanil oli pärsiakeelne Piibel ja ta kinkis selle talle. Mariann sai osa Jumala
armastusest, mida talle pakuti.

Iraanist pagulasena tulles peab maha jätma
kõik oma elus – materiaalse, sõbrad, perekonna, kodu – kõik. Sihtkoha riigi valitsus
annab natuke toitu, varjupaiga, raha, aga inimesed vajavad armastust. See
armastus aitas Marianni nii, et ta tunneb, et pole Soomes enam nurka surutud.
Ükskord kristlased tulid ja palvetasid ta eest. See raputas teda võimsalt. Siis
ta hakkas lugema piiblit ja mõistis, et see on imeline elu, mida ta saab elada
koos Jeesusega. Varem oli Marianni õpetatud, et Muhamed on viimane prohvet ja
islam täiuslik religioon. Seepärast uuris ta pool aastat nii piiblit kui
koraani, et saada vastust, kumb on siis õige. Ühel päeval oli ta sellest väga
väsinud ja palvetas põlvili, et Jumal talle selle vastuse annaks. Mõni päev
hiljem nägi ta nägemust, kus oli üks mees – Muhamed. Ta mõistis, et ei taha
Muhamediga rääkida, vaid kellegi kõrgemaga. Siis muutus Muhamed väiksemaks ja
väiksemaks ning kadus. Siis nägi ta Jeesust, hakkas nutma ja andis oma elu
talle. Seejärel läks Mariann ka ristimisele.

Pärast kristlaseks saamist saatis Jumal Marianni
töötama Soomes afgaani põgenikega. Kuigi naise jaoks oli see esialgu
paradoks, sest iraanlastele afgaanid rahvusena üldse ei meeldi, pani Jumal teda
neid armastama. Jumal kutsus teda ka teoloogiat õppima ning Mariann hakkas
jutlustama ja kuulutama immigrantidele.

Marianni kirikusse jõudmist mõjutas sügavalt
soomlaste armastus, mis oli tema jaoks eriline ja omakasupüüdmatu. Inimesed,
kellega ta kokku puutus, olid 24h kristlased – lisaks kirikule olid avatud ka
nende kodud. Naine imestas, et kristlased armastavad valgeid, musti, vaeseid,
hüljatuid, et neile pole see oluline. Siis Mariann mõistis, et kristlastel on
midagi, mida moslemitel pole. Kui varem Mariann nuttis kirikus, sest tundis
ennast nii üksikuna, siis nüüd pole ta enam üksi. Ta töötab 8-liikmelise „taastustiimi“
osana, kus on inimesi Afganistaanist, Norrast, Soomest ja Iraanist, kes on
kutsutud Soomes teisi aitama. Mariann ütleb: „See on imeline, et meil on nii
suur perekond!”

Marianni lugu näitab meile, et Jumal kutsub
kõiki inimesi, ka neid, kes elavad islamikultuuris. Jumalale pole miski
võimatu, Tal on igaühe jaoks tee, mis viib Temani, mõnede inimeste puhul
võib-olla pikk teekond Euroopasse, et siin kogeda teiste kristlaste armastust. 

 

Tekst Laura Jõgar
Allikas: Mariann jagas oma lugu aprillikuus Misjonikonverentsil “Pagulane väravas”.
Foto on illustratiivne, tegemist ei ole Marianniga