Issand saatis Joonale oma sõna, et ta Niineve linnas jutustaks kuna seal olevat kurjust. Kuid Joona vältis käsku ning läks laevaga Tarsisesse. Ent merel olles puhkes torm. Meremehed olid segaduses ja arutasid, kelle pärast see õnnetus tuli. Heideti liisku, mis langes Joonale ja temalt hakati tema päritolu ja tegemiste kohta aru pärima. Joona rääkis, et ta on heebrealane ja kardab Issandat. Meremehed palusid Issandat, et torm vaibuks ja nad ei peaks Joonat üle parda viskama, kuigi Joona oli selle tormi põhjuseks. Meremehed üritasid kuivale maale pääseda, kuid asjatult, kuna meri hakkas veel rohkem mässama. Lõpuks võtsid nad Joona ja viskasid üle parda, jäädes Issandat kartma ning talle tõotusi andma.
Järgnevad kolm päeva ja kolm ööd veetis Joona kala kõhus, mille Issand oli saatnud. Joona hakkas Issandat paluma: “Ma hüüdsin kitsikuses Su poole, ja Sina heitsid mind meresügavusse, kus ümbritseb mind vesi. Sinu saadetud vood ja lained käisid minust üle. Mul on tunne, nagu oleksin Su silme eest ära saadetud, kuid ma loodan näha Su püha templit. Ma vajusin mägede alla ja maa riivid sulgusid. Aga Sina tõid mind hauast tagasi, Issand. Kui ma tundsin ennast nõrgana, tuli Sinu juurde mu hing ja Sa päästsid mind! Mida tõotan, seda täidan. Ma tänan Sind!”, mispeale Jumal käskis kalal Joona välja oksendada.
Issand saatis uuesti Joona linna Sõna kuulutama ning seekord Joona kuuletus ja võttis ette kolmepäevase teekonna Niinevesse. Kohale jõudes hakkas ta kuulutama Issanda sõna, et Niineve hävitatakse neljakümne päeva pärast. Kuningas käskis inimestel Jumala poole hüüda, oma kurjast ja vägivallast lahti öelda, käskis ka paastuda ja keelas loomi sööta ja karjatada. Lisaks sellele pidid nad end ka kotiriidega riietama. Niineve inimesed olid usklikud ja kuuletusid. Kuningas lootis Jumala halastusele. Jumal nägi inimeste käitumist ja kahetses oma kurja plaani ega viinud seda täide.
Kuid see valmistas Joonale pahameelt. Pöördudes Issanda poole, ütles ta, et tema sõna oli sama ja see oli põhjus, miks ta Tarsisesse põgeneda soovis. Aga ta teadis, et Issand kahetseb kurja, on armuline ja halastaja Jumal. Joona lahkus ning ehitas endale linnast välja lehtmaja. Issanda käsul hakkas tema maja kohal kiikajonipuu kasvama, mille peale Joona rõõmustas. Rõõm aga oli ajutine, kuna hiljem saatis Jumal ussid puu kallale ja see kuivas. Siis Joona vihastas Issanda peale.
„Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus, aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!” ütles Issand.
Tekst: Ragne Nazimov
Pilt: Kristel Arpiainen
Allikas: Piibel – Joona 1-4.
Piltide allikas: Free Bible images / Moody Publishers