Keelatud kirjandus – Piibel


Piibel on maailmas enimtrükitud raamat, mida levitatakse ligikaudu 400 000 000 eksemplari aastas. Vaatamata sellele ei ole Piibli kättesaadavus olnud iseenesest mõistetav meie esivanematele, kes elasid Nõukogude Liidus, kus Piibel oli keelatud kirjandus. Ometi oli ka toona Jumala käsi eesti rahva üle ja läbi imede jõudis Tema sõna meieni, et pakkuda troosti ka ajalooliselt raskel ajal. Kuigi nii mõnesidki pühakirja eksemplare võis leida meie vanavanemate kappidest, oli avalikult Piibli levitamine või omamine keelatud. 1940. aastal suleti Eesti üks vanimaid rahvuslikke organisatsioone – Eesti Piibliselts, mis tegeles emakeelse Piibli kättesaadavaks tegemisega igale Eesti kodanikule, sõltumata vanusest ja rahvusest. Mitte keegi ei osanud tol ajal arvata, et Piibli levitamine võiks muutuda nii keeruliseks. Siiski trükiti ja saadeti Lääne kristlaste poolt salaja üle piiri endisesse Nõukogude Eestisse ligi 150 000 eksemplari Jumala sõna, millest paljud julgeoleku poolt kahjuks ka põletati või konfiskeeriti. Nüüdseks on Eesti Piibliselts alates 1991. aastast taas aktiivne ning selle peasekretär Jaan Bärenson, professionaalne ajaloolane, teab rääkida nii mõnegi põneva loo pühakirja levitamisest endises Nõukogude Eestis, olles ka ise olnud osa sellest missioonist.

 

Riskist hoolimata käest kätte

Jaani vanaisa Karl Kibuspuu rändas kahe maailmasõja vahelisel ajal mööda Eestit, müües Piibleid, ning seetõttu ei olnud pühakirja levitamine ka Jaani jaoks võõras. Nii jagaski Jaan juba noore poisina oma sõpradega vanaisa saunapööningul peidus olnud evangeeliume, mis ei olnud veel hävitatud. “Väga paljud noored hakkasid 1970ndatel käima erinevates Eestimaa kirikutes, tuues sellega kaasa usulise ärkamise. Noori liikus kirikusse rohkesti, kuid pühakirju oli vähe saada,” jutustab Jaan, kes vedas toona oma sõpradega kirikus noortetööd ning organiseeris laagreid, tehes sellega kõike tol ajal keelatut ja astudes vastu Nõukogude võimule. “Leidsime poistega Oleviste kiriku orelisse peidetud 1939. aastal ilmunud Johannese evangeeliumite väikesed pakid ning jagasime need laiali. See ei olnud meie jaoks seiklus, vaid pigem Jumala poolt antud võimalus,” selgitab Jaan. “Nõukogude ajal tegutseti vaikselt, kuna oli, mille pärast karta. Üldjuhul parem käsi ei teadnud, mida vasak teeb. Võis juhtuda nii, et läksin kiriku kantseleisse ja seal ootas mind kilekott kristliku kirjandusega, aga mul ei olnud õrna aimugi, kust see võis tulla. Aastaid hiljem olen kuulnud, kuidas mõned baltisakslased vaikselt selle jutu peale itsitavad – Jumala teed on imelised,” kinnitab Jaan.

 

Meri lahutab ja meri ühendab

Nõukogude ajal valitses mõtteviis, et meri lahutab inimesi. Piiritsooni sai vaid eriloaga ning tavakodanikul sinna asja ei olnud. Põhjus oli lihtne – Läänemeri on alati rahvaid ühendanud ning seetõttu tundis Vene võim end ohustatuna. Kuid vaatamata raudsele eesriidele kandsid lained meile läänest lisaks värsketele vetevoogudele ka pühakirju. Kui 1960ndatel alustati laevaliinidega Tallinna ning Helsingi ja Stockholmi vahet, tõid kristlasturistid Eestisse salaja kaasa Piibleid. Väliseestlased üle mere ning usklikud turistid otsustasid kasutada merel avanenud kanaleid ning riskisid pühakirja kohvrisse või vöö vahele peites. Palved olid nende huulil ning nii Jumal tegutseski, pimestades miilitsate silmi. Risk seisnes selles, et julgeolek võis jätta Piiblite smuugeldajad viisast ilma, mis tähendas, et nii mõnedki vahelejäänud ei oleks saanud enam külastada oma sugulasi ning sõpru siinpool merd. Lisaks visati laevadelt merre pudelite sees olevaid evangeeliume, et lained Jumala sõna meie kaldaile uhuks. Nii kandus ka Eesti Piibliseltsis olev elav tõestusmaterjal pudelist koos Johannese evangeeliumitega Valkla randa (fotol). Samuti jõudsid Eesti vetesse veekahjustustega Piiblid.

“Paljud konfiskeeritud Piiblid põletati Vene võimude poolt, kuid nii mõnigi KGB ohvitser jättis konfiskeeritud Piibli raha teenimise eesmärgil endale, väites seda müües, et tegemist tema surnud vanaemale kuulunud pühakirjaga. Nii saime ka meie “surnud vanaemade” Piibleid Oleviste kiriku ette tulnud mustades riietes KGB ohvitseri käest 15-20 rubla eest osta,” meenutab Jaan muiates, „kuigi tol ajal maksis kõige hinnalisem raamat poes 1 rubla, korjasime teiste poistega vajalikud summad kokku, et neid väärtuslikke kristluse alusdokumente võimalikult palju ära osta.“

 

Värav ida ja lääne vahel

            Eestit võis pidada Nõukogude ajal aknaks Euroopasse. Siitkaudu liikusid teisteski keeltes piiblitõlgete käsikirjad ning seega oli Tallinn ka seoses pühakirja levikuga värav ida ja lääne vahel. “1980ndatel aastatel vurasid suured kaubaautod läbi Eesti. Nii mõnigi kord koputati ka minu vanemate uksele, ulatades neile Piibleid, mida lisaks kaubale veokites peideti. Kunagi ei võinud aga olla kindel, kas koputab abikäsi või hoopis julgeolek,” selgitab Jaan. “Tean ka Ukraina, Vene ning Valgevene sõprade räägitud lugusid, kuidas Piibleid autodega Ukraina poole viidi, aga miilitsapatrullid olid teed kontrolliks sulgenud. Sellistes olukordades lihtsalt palvetati ja Jumal hoidiski.”

Spetsialistina kinnitab Jaan, et ajaloolased võivad küll taolisi seiku uurida ja teada, kuid niisuguseid Jumala imede kogemisi Piibli levikul meie oma Eesti riigis tuleb ka järgmisele põlvkonnale edasi anda.

 

Tekst Gloria Eliisabet Jäätma
Foto Madis Kask

 

Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 2/2016 Mai

Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit