Ei ole vahet, kas publikut on väike hulk või terve staadionitäis, Phil Wickhami muusika on alati mõjuvõimas.

Ei ole vahet

Phil Wickham soovib aidata inimestel kohtuda Jumalaga, kuulda neil tõde ja inspireerida südameid otsima midagi sügavamat ja suuremat. Muusikat täis kodus üles kasvanud kristlik artist räägib ajakirjale Risen oma laulude mõjust, tänapäeva kogudusest ja elust Jumala tahtes.

Ajakiri Risen tegi intervjuu Phil Wickhamiga ja nüüd saame seda lugeda ka meie.

Ajakiri Risen (AR): Sa hakkasid juhtima koguduses ülistust, kui olid 13aastane. Mis inspireeris Sind alustama?

Phil Wickham (PW): Alguses ma ei tahtnud. Olin häbelik poiss uues koolis. Mu vanemad olid ja on siiani Maranatha koguduse ülistusjuhid, seega kolisime nende töökohale lähemale. Kuna mul ei olnud sõpru, otsustasin õppida kitarri. Mu noortepastor palus mul mängida ühel laupäeva õhtul noortekal. Sel hetkel oskasin 10 ülistuslaulu ja mängisin temaga. Mäletan, kuidas mulle meeldis olla osa millestki, millesse ma investeerisin oma aega ja milles ma nägin, et inimesed vastasid Jumalale. Hakkasin noortekatel mängima igal nädalal ja mõtlesin: “Tahan kasutada muusikat, juhtimaks inimesi Jumala juurde.” Jumal hakkaski uksi avama ja praegu olen super õnnistatud. Olen nüüd 27aastane, seega umbes pool oma elust olen tegelenud ülistusega ja ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel teen seda!

AR: Kas teadsid juba siis, et see on Sinu kutsumus?

PW: Tahtsin teada, mida Jumal tahab, et teeksin. Tahtsin, et Jumal õnnistaks ning mina järgiksin neid õnnistusi. Kartsin olla Jumala tahtest väljaspool. Mul võttis päris mitu aastat, enne kui sain aru, et see ongi see, mida Jumal kutsus mind tegema. Läksin riiklikusse ülikooli, sest arvasin, et pean saama korraliku töökoha, kuid järgmise kahe aasta jooksul olin nii hõivatud muusikaga, et tundus, nagu võiksin selles karjääri teha. Kogesin kutset hetkel, kui kogudus palus mul mängida, kuid ma ei teadnud kus ma peaksin olema aasta või kahe pärast – ja mingis mõttes ei tea ma seda siiani. Suurima hea meelega jätkaksin muusikaga, kuid kui Jumal tahab, et oleksin pastor, töötaksin Starbucksis, viibiksin rohkem kodus või mida iganes, olen sellele avatud.

AR: Kui lähed esinema, siis kas Sinu tunded või meelsus sõltuvalt sellest, kus Sa üles astud – kas kirikus, staadionil või mingit muud tüüpi laval?

PW: Paljuski jah, olen erinevalt meelestatud. Teisalt võib öelda, et tunded on samad. See on suur asi, kui tunned oma publikut. Laval seistes, olgu kõnet pidades või muusikat tehes, on mulle oluline teada, mis on selle hetke või kogu ürituse eesmärk, ja ühendada sellega oma isiklikud eesmärgid ning see mida ma tahan, et muusika teeks inimeste eludes. Suursündmusel nagu Harvest Crusade on mulle antud 20 minutit, et viia oma sõnum pärale, aga kui esinen kohvikus, võin rääkida lugusid ja inimestel kätt suruda. Üle kõige soovin, et muusika liigutaks inimesi mitte üksnes emotsionaalselt, vaid ka vaimselt – ja see eesmärk ei muutu kunagi.

AR: Missugune on olnud fännide vastukaja Sinu muusikale?

PW: Ma saan paar kirja nädalas inimestelt, keda minu laulud on mõjutanud. Laul, millega eriti tundub side tekkivat, on Safe. Sellel laulul on väga lihtne sõnum, mis meenutab inimestele, et seesama Jeesus, kes tervendas pidalitõbised, sante, pimedaid – Päästja, kes suri meie pattude eest – on ka täna siin täpselt sama väega, et teha neid asju praegugi. Tundub, et mõnikord jõuavad just kõige lihtsamad sõnumid väga võimsalt kohale.

Üks lugu, mida ma hiljuti oma e-postist lugesin, oli neiult Las Vegases, kes on kohtu kiirkirjutaja. Ühel päeval avas mees, kes ei olnud kohtuotsusega rahul, kohtusaalis tule ja tulistas šerifiabi, kes oli neiu sõber. Tüdruk tormas talle appi ja kui ta hoidis haavatud sõpra oma käte vahel, meenusid talle sel päeval raadiost kuuldud laulu sõnad: “Sa oled kaitstud Tema käte vahel …” Tüdrukul oli julgust küsida, kas ta tunneb Jeesust. Sõber vastas jaatavalt ning suri. Olin väga liigutatud, et laul, mille kirjutasin oma elutoas, oli tüdrukul meeles hetkel, kui ta oli endast väljas ja tõesti vajas seda.

AR: Uskumatu! Räägi, kuidas sünnivad Sinu laulud ja kuidas Sa kirjutasid ühe oma kuulsaima loo Beautiful.

PW: On raske valida lemmiklaulu, sest tunnen, et paljud minu lood on peaaegu nagu päeviku sissekanded ja ma mäletan, miks need laulud kirjutasin. Nad meenutavad terveid eluperioode. Samas on mõned, mis paistavad silma küll ja mida tahetakse kuulda igal õhtul. Need justkui ei olegi enam minu laulud. Beautiful on üks neist. See tuli natuke teistmoodi kui enamik mu laule. Tavaliselt on mul pealkiri enne kõike muud. Tean täpselt, mis ideed peaks laul kandma, ja mul võib kuluda nädalaid või paar kuud, enne kui see saab täpse sisu. Ma ei sunni ennast tegutsema kiiremini kui tegelikult on vaja. Beautiful tuli umbes siis, kui mängisin jumalateenistuse ajal noortelaagris. Kõneleja rääkis loomisest ja salmist, mis kirjeldas, kuidas Jumala armastus ulatub ka üle taeva. Ta sidus Jumala armastuse astronoomiliste suurustega ja ma olin sellest liigutatud. Mängisime sama nelja akordi, kui õpilased lahkusid ja naasid oma majakestesse ning see laul lihtsalt tuli mulle. Laulsin ta otsast lõpuni läbi, läksin oma majakesse ning andsin talle õhtul viimase lihvi. See oli valmis umbes tunniga.

AR: Kas Sa püüad teha iga albumiga midagi erinevat? Kuidas näitab iga album Sinu kasvu artistina ja Sinu teekonda Jumalaga?

PW: Loodan, et minu kasvu artistina on näha. Uus album Response tekitab minus põnevust. See on 11 ülistuslaulu komplekt. Album keskendub rohkem laulmisele inimestega, selle asemel et laulda inimestele. Heaven Fall Down on palve Jumala poole, et olla osa ülistusest.

AR: Kuidas oled suutnud tasakaalustada eraelu ja muusikukarjääri?

PW: Esimene abieluaasta oli kõige raskem. Kaks esimest abielukuud elasime ringireisimise tõttu bussis. Kui tahtsime mingeid küsimusi arutada, pidime arvestama, et peale meie elab bussis veel 12 inimest. See tekitas mõningaid probleeme, kuid samas tundsin, et need probleemid aitasid meil väga kiiresti kasvada. Enne abielu ütlesin kõikidele võimalustele alati „jah“, aga siis leidsin, et on okei öelda mõnikord ka „ei“. Kuna meil on kodus väike laps, siis tahan tõesti olla veendunud, et veedan piisavalt aega kodus. Arvan, et oleme leidnud hea tasakaalu.

AR: Mis oleks üks asi, mida näed tänapäeva kirikus vajaka olevat?

PW: Tänu oma tööle saan käia paljudes erinevates kogudustes. Vahel mõnda kogudust külastades mõtlen: “Tahan seda kirikut oma linna, sest see, mis siin toimub, on uskumatu!” Mõnes teises koguduses jälle tunnen, et ma ei ole päriselt asjaga kaasas, ent samas kogen, et see, mida inimesed teevad, on just see, mida nad enda arvates peavad tegema. Ma ei arva, et see on tänapäeva kiriku puudus.

Tõelist tagakiusamist Ameerika kristlikes kogudustes ei toimu ja minu meelest on see õnnistus. Arvan, et need, kes on sunnitud oma usu eest seisma, muutuvad usus tugevamaks ja kirglikumaks. Enamasti on lihtne olla kristlane Ameerikas. Ajal, mil inimesi tapeti nende usu tõttu, kogudus plahvatas ja kasvas. Pühapäeva hommikuti kirikupingis istuda on lihtne. Kuid palju raskem on öelda “Olen kristlane” Euroopas, kui teha seda siin, USAs. Seal on tohutu osaduse vajadus ja sellel on niivõrd erinev sotsiaalne temperatuur. See loob tõelise kire ja siiruse, sest Euroopas on väga suur vahe, kas tunnistada end kristlaseks või öelda, et ma ei ole see.

 

Allikas: Ajakiri Risen