Olen veendunud, et paljud noored vallalised kristlased nagu minagi mõtlevad vahel (või isegi päris tihti) oma tulevasest kaasast. Arvatavasti unistame kõik sellest, et ta armastaks Jeesust nii, nagu meie. See oleks tohutult suur õnnistus! Siia maailma ei ole meid aga kutsutud ainult oma mullis olema, vaid ka uskmatutele evangeeliumi kuulutama.
Pühitsetud kaaslase läbi
Puutume iga päev kokku mitmesuguste inimestega, kellel on erinevad vaated. Võib juhtuda, et meile hakkab väga meeldima keegi, kes ei ole kristlane. Kas peaksime end siis halvasti tundma? Kas valmistame Jumalale sellega pahameelt? Kristlased on selles küsimuses eriarvamusel. Õnneks juurdles kogudus sama teema üle juba ristiusu päris algusaegadel. Apostel Paulus kirjutas sellele vastuseks nõnda: „Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest. Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi.” (1Kr 7:12-13)
Elust enesest näeme, et mitte kõigi kristlaste kutsumus ei ole elada sama usulise kuuluvusega kaaslase kõrval. On kristlasi, kes usuvad, et Jumal saab kasutada suhet teise inimeseni jõudmiseks. See ei tähenda, et meil tuleb oma kaaslane kuidagi kristlaseks veenda, aga kui oleme temaga koos, siis ei jää tal märkamata see, kuidas Jumal meie läbi tegutseb. Võib-olla külvab Jumal just meie kaudu tema sisse seemne, mis seal tasapisi aina kasvab.
Kui Sina oled täna sellises olukorras, siis tea, et Jumal on Sinuga ja Tema armastab Sinu kaaslast rohkem, kui Sina seda suudad. Temal on Sinu kaaslase jaoks valmis imeline plaan. See, et Sa temaga koos oled, ei ole juhus.
Ühises suunas liikudes
Siiski võib niisugune suhe olla väga raske ning suur väljakutse. Kindlasti paneb see proovile Sinu isikliku suhte Jumalaga.
Üks põhjustest, miks paljud kristlased niisugust kooselu ei toeta, on see, et kui Jumal meile ühel päeval järeltulijad kingib, siis oleme usklikena Talle lubanud, et kasvatame lapsi kristlikus vaimus ja õpetame neid oma elus Jumalat otsima. Kui meie armastatu aga meie usku ei toeta, võib see olla väga raske ning tekitada suuri lahkhelisid. Ühel hetkel võime seista valiku ees – kas Jeesus või tema. Et meie ette sellist dilemmat ei seataks, on oluline, et tunneksime oma kaaslast hästi. Peame olema veendunud, et ta suudab austada meie vaateid, ning meil tuleb juba aegsasti välja selgitada, millised plaanid tal ühiste laste jaoks on. Jumal ei ole meile kunagi kerget elu tõotanud, aga Ta on lubanud, et elu on võimalik ja imeline ja seiklus.
Kindel on see, et kui ka meie kaaslane on andnud oma elu Jeesusele, siis on meil palju kergem oma põhimõtete juurde jääda ja me saame koos Jumalas kasvada. Siis on meie ühine siht jõuda abieluni, mis on Jumala loodud parim kooselu vorm. Võime olla kindlad ka selles, et Jeesusega saame ühiselt vastu astuda nii heale kui ka halvale ja Tema juhib iga päev meie teed. Selle suhtega tahame mõlemad tuua au Jumalale!
Suhe Jumala plaani järgi
Kuigi nagu juba enne mainitud, ei ole suhe uskliku ja uskmatu vahel alati vale ja Jumal saab ka seda suhet oma heas plaanis kasutada, tahaksin siiski anda paar väikest nõuannet.
Oleme kõik imeliselt loodud ja võime uskuda, et meile kõigile on Jumalal varuks imeline kaaslane. Meie väärtus on suurem, kui arvata oskame! Seepärast ei tasu end anda esimesele inimesele, kes meile tähelepanu pöörab, vaid oodata seda, kelle Jumal on meie jaoks plaaninud. Loomulikult ei tähenda see, et me ei peaks vastassooga üldse suhtlema. Mõned suhted võivad ka kurvalt lõppeda, sest vahel on meil vaja murtud südame kaudu kasvada.
Aga võib-olla ei peakski meie esmane prioriteet elus olema kaaslase leidmine? Ehk tuleks meil kõigepealt otsida suhet Jumalaga? Usun, et meie Taevasel Isal on meile kõige ilusam armastuslugu juba valmis kirjutatud, peame lihtsalt Tema täiusliku ajastuse ära tabama.
Tekst Maria Koff
Foto Movie Picture DB
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 1/2014 Märts
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit