Lugu köielkõndijast

Lugu köielkõndijast

Kord esines professionaalne köielkõndija suurele publikule ja auväärt delegatsioonile, kes kõik tema etteastet vaatama olid tulnud. Ettevalmistused olid lõppenud ja show võis alata. Kui mees oli kümnete meetrite kõrgusel, köiel, mis ulatus ühe maja katuselt teisele, tegi ta esimese sammu. Pilk ette suunatud ja ilma ühegi kahtluse ja üleliigse liigutuseta, kõndis ta köiel, tehes seda sama vabalt nagu jalutaks ta pargis. Juba mitmendat korda ühelt majakatuselt teisele ja tagasi, selg ees ja kinnisilmi.

Rahvas oli hämmingus ja elevil: “Kuidas ta küll julgeb?! Ega ta ei karda!?” küsisid rahvahulgas olijad teineteiselt. Järsku seisis mees majakatuse serval ja tema ees oli aiakäru. Ta lasi sinna sisse panna veel 2 suurt kartulikotti ning otsustavalt rahva poole viibates andis märku, et plaanib selle laadungiga ühelt katuselt teisele sõita. Rahvas oli ärevil ja elas hinge kinni pidades mehele kaasa. Hämmastava kergusega ja näiliselt ilma erilise vaevata sõidutas mees käru ühelt katuselt teisele.

Seejärel pöördus köiekangelane rahva seas olevate kõrgete külaliste poole ja küsis: “Auväärt härrad, kas te usute, et ma võiksin selles samas kärus näiteks  sõidutada ka inimest?” Olles alles hämmingus kõigest sellest mille tunnistajateks nad olid vastasid härrad: “Jah me oleme päris kindlad, et sinu käes on see võimalik.” Seejärel küsis köielkõndija: “Kas keegi teist oleks valmis tulema ja istuma siia kärusse?” Rahva seas valitses vaikus ja kahjuks lükati köielkõndija pakkumine tagasi.

Armas lugeja, Jumalasse uskumine on üks asi, aga Tema tõeline usaldamine oma elus hoopis midagi muud. 

-Joel Reinaru, Plussmeedia peatoimetaja