Neljapäeval, 9.juulil kell 19.00 algaval õhtuprogrammil Pilistveres noortefestivalil JäPe astub üles Põltsamaalt pärit bänd “The Last Weekend”. Pluss toob Sinuni viimases ajakirjas ilmunud artikli bändist, et saaksid juba enne festivali end kurssi viia, mis bänd see selline on.
———-
Imeilusas Eestimaa linnas Põltsamaal on üles kasvanud
kolm noormeest: metsasarve õppinud, kuid kirglikult trumme armastav Miikael
Haamer, kitarrivirtuoos Rando Oja ja trompetit puhuv, kuid siiski oma
basskitarrile truuks jäänud Mattias Haamer. Neid ühendab muusika, sõprus ja
kristlus.
Rando ütles, vennad tegid
Kolm sõpra moodustavad
ühe bändi, The Last Weekend, mille kujunemislugu on üks huvitavamaid. Nimelt kui
nüüdne bändi kitarrist Rando oli juba mõned aastad kitarrimängu õppinud,
kolisid vennad Haamerid perega Põltsamaale. Mattiasest, bändi kõige nooremast
liikmest, sai Rando klassivend. Sealt kõik arenema hakkaski. „Ma lihtsalt
ütlesin Mattiasele, et ta võiks omale basskitarri osta, ja meie kõigi
imestuseks ta ostiski,“ muheleb Rando. Siis ütles Mattias oma vennale edasi, et
too endale trummid ostaks. „Kõigil oli oma instrument, õppisime seda vaikselt
mängima, siis hakkasime juba koos musitseerima ja sealt saigi meie bänditegemine
alguse,” võtab Rando kokku.
Samad poisid erineva nimega
Noormehed on
bändindusega tegelenud juba kuus aastat, muusikaga aga terve elu. Kui oma bändiga
algust tehti, oli poiste iidol USA grupp Green Day, sealt tuli ka nende teisele
bändile nimi Black Night, mis on omamoodi vastand Green Dayle. „Hetkel on siiski
meie suurim iidol Jüri Homenja,” naljatab Mattias. Nende esimene bänd The
Squirrels ei kestnud väga kaua. „Meie kõige esimene laul oli The Squirrelsiga.
Mäletan, et laul oli kirjutatud Põltsamaa iseloomustamiseks ning kasutasime seal
vanu häid fraase, nagu „Põltsamaa, ehtne ja hea”.“
Hetkel on poiste
repertuaaris nii endakirjutatud lood kui ka teiste autorite loomingut. Püütakse
jääda oma lemmiku pop-rokk muusikastiili juurde. „Enamasti soovime oma
muusikaga inimestele öelda, et elu ei ole nii hirmus, nagu vahel tundub. Iga
tunneli lõpus on valgus,” lisab bändi trummar Miikael.
Unistused ja reaalsus
Poisid on käinud bändiga
esinemas paljudes Eestimaa linnades, aga siht on jõuda veelgi kaugemale. „Meie
hetke kõige suurem ja reaalne unistus on esineda Baltimaade suurimal
muusikafestivalil Maata Näkyvissä,” avab Mattias. „See on küll unistus, aga
näeme seda reaalse võimalusena, kui edasi töötame,” lisab Miikael.
Varem toimusid noormeestel
bändiproovid igal kolmapäeval, kuid kiire elu ja kooli tõttu tehakse nüüd
proove vähem. See-eest aga on kõik proovid väga lõbusad ja tegusad.
Suvel toimub taas kord
noortefestival JäPe pealkirjaga „Siin ma olen”, kus Last Weekend on esimest
korda peaesineja. JäPe kontserdi repertuaaris on nii oma lugusid kui ka teiste
artistide loomingut. „Me pole jõudnud kirjutada veel piisavalt palju kristlikke
laule, mistõttu kasutame suvisel kontserdil ka võõraid lugusid,” lisas Rando.
„Siiski loodame, et
meeldime rahvale, sest kui meie tunneme end laval hästi, tunneb ka rahvas end hästi,”
usub Miikael.
Lõbusad ja piinlikud seigad
Kontsertidele mõeldes ei
tõmba poisid rihma liiga pingule. Esinemise pärast ei muretseta ja kõik läheb
nii, nagu minema peab. „On juhtunud ka kordi, kui kümme minutit
enne esinemist tuli kava kokku panna, aga nüüdseks läheb kõik sujuvalt,”
meenutab Rando üht esinemist ning jätkab: „Lavale
minnes teevad tuju heaks meie lahedad ja energilised fännid, kes on meile nagu
parimad sõbrad.“
„Tihti on nii, et
fännidel on laulud paremini peas, kui meil endil. Ükskord laulsin laval
koos fänniga, aga endal läksid sõnad meelest ära ja pidin vahemängu ajal fännilt
teise salmi sõnu küsima,” räägib Miikael lõbusast kogemusest.
Piinlikke olukordi on
olnud veelgi: oma kitarrile pealehüppamine, koperdamine, tehnilised viperused,
võimendusjuhtmete väljakukkumine, kitarrikeelte purunemine, trummipulga kaotamine
ja veel palju muud. „Siiani oleme oma äpardustega kenasti hakkama saanud
ja publik on õnnelik. Seega arvan, et oleme head tööd teinud,“ naerab Rando
neid seiku meenutades.
Tekst Kristi Tüvi ja
Anette Elken
Fotod Helis Künnap ja
Madis Kask
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2015 Juuli