The Living Room Cafe -tudengite muusika- ja kunstikohvik nii kehale kui vaimule

The Living Room Cafe -tudengite muusika- ja kunstikohvik nii kehale kui vaimule

The Living Room Cafe on tudengite muusika- ja kunstikohvik Tallinna südalinnas, mis on tegutsenud küll vaid 2 aastat, kuid võitnud oma hubase atmosfääri ja tudengisõbralike hindadega juba paljude noorte südamed.

ÜHINE VISIOON, ÜHINE MISSIOON

Kui USAst pärit misjonärid John ja Sara Russell mõned aastad tagasi Eestisse tulid, oli neil vaid üks idee – avada kohvik, et jõuda selle kaudu noorteni. Sarnases stiilis noortekohvikut pidasid nad varem ka Venemaal, kuid kindlasti ei osanud nad aimata, mis Eestis sündima hakkab. Pärast kahte aastat kestnud kohviku planeerimist olid olemas nii ruumid kui ka sisustus, kuid mitte ainult. Olemas olid ka õed-vennad Kristuses, kes nende projektiga ühinesid ning siiani sama eesmärgi nimel tegutsevad. Neid sai kokku üheksa ning üheks nende seast on südamega noori teeniv Imre Kuller. „Idee oligi avada koht noortele, kus igaks võiks lisaks toidu nautimisele ka uute inimestega tutvuda. Kohvik tundus olevat ideaalne koht selleks, et saaksime noori teenindada ja nendega suhelda ning pakkuda neile võimalust kasutada oma andeid muusikas, kunstis või fotograafias. Me ei osanud arvatagi, kuidas see kõik välja nägema hakkab, kuid teadsime, et see on võimalus Jumalat teenida. Mida rohkem me kõik koos töötasime, seda enam hakkas meie visioon sarnanema,” kinnitab Imre.

KOHVIKUST SAI ALGUSE KOGUDUS

Igapäevaselt avatud ja pealtnäha tavalise kohviku taga on midagi palju enamat. Selleks on meeskond, kes valmistab kohapeal toidu, serveerib selle südamliku naeratustega ning lisaks kuulutab Jumala sõna neile, kes ei ole seda veel kuulnud. Kuid see pole nende ainus viis, kuidas noortele Jumala armastust jagada – igapäevaselt tegeleb meeskond ka tänavaevangelismiga. See on nende pere, nende teenimisviis, ning kõik koos panustavadki nad misjonisse.

„Alguses tulime siia kokku kõik erinevatest kogudustest, kuid kuna meie visioon oli väga sarnane, tundsime aasta hiljem, et peaksime lisaks igapäevasele misjonitööle rajama ka uue koguduse. Tahame teenida koos Jumalat ja Tema kaudu ka teisi inimesi – see on meie ühine eesmärk. Nüüd on meil 13-14 liiget ja kogudus kasvab veelgi. Kohvikus töötame vabatahtlikult, seega ei olegi see meie jaoks töö, vaid misjon,” selgitab Imre.

KOHVIK NII KEHALE KUI VAIMULE

Kohvikusse sisenedes ei jää kindlasti märkamatuks see, et omavahel suheldakse palju inglise keeles, mistõttu tunnevad seal end hästi lisaks eestlastele ka välisüliõpilased. „Kindlasti on välistudengitega kergem jutu peale saada, eestlased on kinnisemad. Kuid muidugi on ka eestlased väga teretulnud,” muigab Imre.

Kuigi algne plaan oli kohviku menüüsse võtta vaid kohv ja snäkk, hakkasid aja jooksul valikusse lisanduma ka supid, salatid, pastad ja burgerid. Nüüdseks ongi junk-food saanud enimtellitavaks toiduks ning seda on võimalik nii kohapeal nautida kui ka teele kaasa osta. Muidugi ei puudu kohvikul ka igapäevased eripakkumised, millega saab tutvuda The Living Room Cafe facebooki lehel või kohvikusse tühja kõhu ja taskutäie kõlisevaga sisse astudes.

Hubase atmosfääri loomisele on oma ideedega kaasa aidanud kõik kohvikus töötavad noored, kuid mitte keegi neist ei ole pidanud oma taskust kohvikusse raha investeerima. Kõik on võimalikuks saanud tänu annetustele, mida Jumal on inimeste kaudu misjonitöö tarbeks saatnud. Kohviku seintelt vaatavad vastu nii fotod kui ka maalid. Nimelt on noortel endil võimalus midagi teha, anda või millestki osa võtta. „Oleme panustanud kunsti ja fotograafiasse, et noored saaksid oma näitusi üles panna või müüa oma käsitööd. Ootame ka erinevaid artiste esinema ning rendime kohvikut välja neile, kes soovivad siin pidada koosolekut või seminari,” kutsub Imre noori kohvikuga tutvuma. „Oma isiklikest kogemustest julgen väita, et meil pakutakse Tallinna parimat kohvi. Kui tahad teada, miks, tule ja astu läbi!”

Kohviku tegemisi saad jälgida ka Facebookis: www.facebook.com/thelivingroomstudentcafe

Tekst Gloria Eliisabet Jäätma, Foto Madis Kask

Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2014 Juuli

Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit