Tulin just ühelt tudengite osadusõhtult, rõõmustasin osaduse ja jagatud aja eest, mida olin kogenud. Ootasin õega bussijaamas bussi, et koju sõita, kui üks tuttav vanem meesterahvas, natuke purjakil, tuli meiega jutustama. Jutu sees mainis ta mulle, et vot sina oled üks ilus tüdruk. Mina selle peale vastasin, et aitäh, aga tegelikult on väline ilu üks asi, aga sisemine ilu on vaat et olulisemgi. See aga ei mahtunud kuidagi tema pähe, vaid ta jäi kindlalt oma arvamuse juurde ja üritas mulle selgeks teha, et alles siis, kui välimus on ilus, võetakse jutule, sisemist ilu ei vaata keegi. Mina jällegi ei nõustunud, aga kuna buss sõitis ette, siis jätsime jutu sinnapaika. Teel kodu poole tundsin, kuidas ma ärritusin selle inimese mõtte peale, et sisemist ilu ei peeta mikski enam. Muidugi ma adusin, et see oli ühe inimese vaatevinkel, aga siiski see ei andnud mulle rahu. On ju ometi nii, et seestpidine ilu väljendub välispidises. Võin olla välimiselt perfektne, kuid see ei suuda katta või terveks teha seestpidiselt murtut. Jumal vaatab meie südant, mitte välispidist.
Sel hetkel meenus mulle üks sõnum, mille sain oma tuttavalt moeteadlikult sõbrannalt, kunagi, kui oli algamas Eesti modellisaade: „Sa oled täiega modellivälimusega, kas sa ei tahaks saatesse kandideerimist proovida.” Mäletan üllatust, mis mind valdas. Mina ja modellisaatesse, ei aitäh! Olin küll väga meelitatud, kuid tundsin, et see pole minu koht esile tõusta. Jällegi tekkis mu sees küsimus, miks inimesed pürgivad esile oma välise iluga, mitte seestpidise iluga. Mis siis, kui oleks supermodelli saade seestpidise iluga inimestele. Huvitav oleks teada neid parameetreid, millega sisemist ilu mõõdetakse: ausus, rõõm, tarkus, haritus, tasakaalukus, kuulamisoskus, otsustusvõime või hoopis jumalakartlikkus? Nagu õpetussõnade kirjutaja ütleb: „Võluvus on petlik ja ilu on tühine, aga naine, kes Issandat kardab, on kiiduväärt.“(Õp 31:30)
Mõni aeg hiljem oli mul väga rõõmustav kogemus Saksamaal, kus tudengid üle Euroopa kogunesid ja said osaleda töögruppides, mis olid kontsentreeritud erinevate andidepõhisele evangelismile. Vedasin töögruppi “Ilu, mood ja Jumal” ning kogesime, kuidas kokkutulnud ilusad noored naised tervenevad seestpidiselt (minevikus öeldud sõnad välimuse kohta, rahulolematus kelleks Jumal meid loonud on, ebakindlus) läbi palve ja jagamisega. Igalühel oli midagi oma välimuse juures, millega ei oldud rahul. On tuttav tunne? Me otsustasime aga need Jumala ette tuua ja muuta oma suhtumist. Peale palvet oli näha rõõmu ja rahu nende silmist ja see teeb naise ilusaks. See paneb näo naeratama ja naljalt see sära märkamata ei jää. Võime rõõmustada sama moodi kui psalmist: „Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.“ (Ps 139:14)
Tekst Veronika Lepik
Foto Pixabay
Ilu Piiblis
“Tubli naise kiitus” (Õp 31:20–31) ja “Taavet võitakse kuningaks” (1 Sm 16:1, 7–12)