2. novembril tähistame hingedepäeva, kus saame mõelda oma siit ilmast lahkunud lähedastele.
Apostel Paulus kirjutab vaimust, hingest ja ihust kui tervikust (1Ts 5:23): „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!“
Ka Jeesus viitab, et inimene on rohkemat kui ainult ihu (Mt 4:4): „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Seda meelde tuletades ei vähenda me ihu tähtsust. Ka usutunnistuses ütleme, et usume „ihu ülestõumist“.
Alates 10. sajandi lõpust hakkasid Cluny kloostri benediktiinid pidama 2. novembril hingedepäeva ehk kõigi surnute mälestuspäeva.
Kui paganad ootavad esivanemate hingesid oma maistesse kodudesse, siis kristlaste igatsus on, et kõik hinged võiksid jõuda taevasesse koju. Jeesus ütleb: „Mina olen maailma valgus.“ Kirikus kõneleb küünla valgus Kristuse valgusest, mis juhatab meile teed igavese elu poole. Sest seal on meie tõeline kodupaik.
Pärast reformatsiooni lõppes hingedepäeva tähistamine Eestis koos paljude teiste katoliku kiriku pühade pidamisega. Rahva seas säilisid vähesed jäljed sellise päeva pidamisest ja needki kippusid paganlikustuma. Kaasajal on hingedepäeva pidamine taas eestlaste seas populaarseks muutunud.
Uuri ka oma lähedal asuvast kogudusest, kas hingedepäeval toimub mõni ilus kontsert või palvus!