“Olen õppinud oma isa jälle armastama ja temast hoolima.”
Andre Maide, 20:
Minu pärisisa, kellest olen lahus elanud nüüdseks juba ligikaudu 15 aastat, on mulle alati kuidagi kaugena tundunud. Osalt sai see alguse juba ajast, kui mu vanemad lahutasid ja ma alustasin koos emaga „uut elu“. Päris pikka aega ei olnud mul viitsimist ega suuremat põhjust, et isaga kontakti luua. Nüüd, tagantjärele, tundub see justkui andestamise küsimus – kas ma olen nõus isale andeks andma, et ta ei olnud minule ja mu vennale väärt isaks.
Emalt kuuldud juttude põhjal võin öelda, et mu isa oli klassikaline tööloom: 90% töö ning 10% kodu ja pere, mis tähendas enamjaolt väljapuhkamist ja privaatsuse tagaajamist. Selline ellusuhtumine põhjustaski olukorra, millega mu ema pea 16 aastat tagasi silmitsi seisis.
Pikka aega arvasin, et mul ei tasu enam isaga suhelda, aga mida aastad edasi, seda rohkem on mu usk Jeesuse hoolivusse kasvanud ja sellest tulenevalt on ka minu enda vaated hakanud muutuma.
Jeesuse arm on, et kuigi isa elab minust 40 km kaugusel ja kokkupuutepunktid on reeglina kas sünnipäevad või muud tähtpäevad, saan ma siiski võtta koosveedetud ajast maksimumi. Olen õppinud oma isa jälle armastama ja temast hoolima. Väga eriline on näha, et see ei ole vaid ühepoolne pingutamine. Tundub, nagu oleks miski ka isa sees muutunud. Sellise teadmisega olen tihti Jumala ees ja ootan huviga, mis tulevikus juhtuma hakkab.
Tekst Anneli Gill
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 1/2014 Märts
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit