Vaikne laupäev on Jeesuse hauasolemise päev. See on vaikne ootuse päev. Rahvakalendri järgi ei tohtinud sel päeval tööd teha ega reisida, sest see oli hingamispäev. Öeldakse, et Vaiksel laupäeval ei kasva isegi rohi. Kui Sa küsid, et kas ma tõesti ei tohi siis teha sel päeval tööd või midagi toredat, siis mõtle sellest kui leinapäevast. Kui oled kogenud oma elus lähedase, näiteks vanaema-vanaisa surma, siis tavaliselt me ei mõtle, et meile on keelatud teha kohe järgmisel päeval tööd või pidutseda. Me lihtsalt ei suuda ega taha seda teha, sest oleme alles leinaprotsessis ja mõtleme selle armsa inimese peale. Me “taastume” sellest kurvast sündmusest ja pigem tahame teha midagi rahulikku, olla vaikselt, mõelda.
Tänapäeva inimestena ei või me taibata seda kurbust, süütunnet, kahtluseid, pettumust ja hirmu, mida tundsid Jeesuse jüngrid ja teisedki, kes teda tundsid ja armastasid.
Miks pidid Jeesuse lähikondsed ootama ja kannatama, kui Jumal oleks võinud oma poja kohe Taevasse üles lasta tõusta. Võib-olla küsisid seda sama küsimust ka toonagi mitmed inimesed. Jumal aga ootas, sest laupäev oli nende jaoks Sabatipäev, puhkepäev. Jeesus puhkas hauas; Jumal tõmbas hinge ülal Taevas.
Ja nii me ootame tänapäeval, nagu ootasid jüngrid ja Jeesuse ema. Me ootame Jeesuse tulekut, nii Vaiksel Laupäeval, kui ka igal muul päeval.
Kui me ootame, nagu psalmist,
Mu hing ootab
Issandat
enam kui valvurid
hommikut. (Ps 130:6)
siis täitub Jumala antud tõotus ka meilegi.
aga kes ootavad
Issandat,
saavad uut rammu,
need tõusevad
tiibadega üles
nagu kotkad:
nad jooksevad ega
tüdi. (Js 31:40)
Pilt: Theopanes kreetalane, “Matmise nutulaul”