Iga õpi lane jõuab kord punktini, kus tuleb otsustada, mida edasi õppida. Põhikoolis ei olnud mul tulevikust mingit ettekujutust, kuid 11. klassis tuli selgus – minust saab südamekirurg. Umbes 30. eluaastaks olid plaanid paika pandud: ees pidi ootama kokku 11 aastat „ülikoolirõõmu“ ja tööpraktikat. Unistuse arstikarjäärist purustas aga lõpukirjand, mis arstile omaselt loetamatu käekirja tõttu jäi ainsana lõpueksamitest alla loodetud punktisumma ning sulges minu jaoks Tartu Ülikooli uksed. Hetkega tabasin end peata olekust, kuna kõik tulevikuplaanid olid luhtunud. Pooljuhuslikult otsustasin vaadata Tallinna Tehnikaülikooli kodulehelt, kuhu võiksin oma tulemustega sisse saada. Minu eesmärk oli õppida eriala, millega saaksin aidata inimesi. Avastasin, et arst ei ole ainuke, kes inimesi aidata suudab. Tihti vajavad inimesed vaimset tuge palju enam ning absoluutselt iga amet on vajalik ühiskonna toimimiseks. Praegu õpingi eriala, mis ühendab omavahel bioloogia ja tehnika. Tulevikus võimaldaks see luua näiteks pimedaile robotsilmi, mis aitaksid neil näha nii, nagu teised inimesed seda teevad. Tähtsaim õppetund oli, et hoolimata meie plaanide nurjumisest, on Jumalal oma plaan, mis on alati parem sellest, mida meie eales välja mõelda suudaksime. Kogu selle kogemuse läbi kasvasin Jumalale lähemale ja õppisin end rohkem Tema kätesse usaldama.
Madis Ehanurm, 21