Oled Sa kedagi kunagi nii palju armastanud, et oleksid valmis andma tema heaks absoluutselt kõik – vajadusel isegi oma elu? Tihtipeale võime öelda, et armastame oma sõpru, kuid kui neil meid tõeliselt vaja läheb, kas oleme ka siis ustavalt nende kõrval?
Ma ei tea, kuidas on lood Sinuga, aga mina teen vigu iga päev ja minu eksimused või öeldud sõnad teevad mõnikord teistele haiget. Tihtipeale ei mõtle ma midagi halba, see lihtsalt kukub nii välja. Eksimine on inimlik ning me õpimegi tehtud vigadest.
Siiski on olemas keegi, kelle armastus minu ja Sinu vastu on nii kindel ja lõputult suur, et tihti ei jõua meile kohale, et selline armastus üldse olemas võiks olla.
Johannese 15:13 ütleb: „Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest.“ Jeesus armastab meist igaüht meeletult palju. Ta andis oma elu meie eest, et meie saaksime elada. Tema armastus ei vea kunagi alt, Tema armastus ei ole ebakindel, vaid see on hoopiski igavene.
Tänapäeva maailmas on tasuta asjad üsnagi harukordsed ning sageli teevad inimesed head mingi tagamõttega. Näiteks usun, et Sinagi oled saanud enne valimisi toredaid pastakaid või kartulikotte mõne poliitiku nimega. Kuid pärast valimisi ei jaga neid enam keegi.
Jumala armastus aga ei ole isekas. Tema armastab meid tingimusteta enne ja pärast valimisi ning tahab vaid, et me Teda tundma õpiksime. Otsus, kas soovime sellest lõputust armastusest osa saada, on meie igaühe enda teha.
Anete Palmik
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2011 November
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit