“Täitsa lõpp!” – Pluss 1/2021 juhtkiri


Tere, armas lugeja!

Hoiatan Sind ette – kui hakkad seda ajakirja uurima, võid saada julgustatud ja vaimulikult üles ehitatud! Nii et ainult head asjad on ees ootamas!

Paraku öeldakse, et iga hea asi saab ükskord otsa. Me kõik mõistame, et seda võib lausuda justkui kokkuvõtteks, kui on lõppenud mõnus puhkusereis, tühjaks saanud krõpsupakk või kallimal tuleb linnaloalt kaitseväe kasarmusse naasta.

 

Aga miks see peab nii olema, et head asjad saavad otsa? Pahad asjad ei tundu küll maailmast otsa lõppevat – kuuled midagi hullu raadiost või telekast ja veidi aja möödudes on asi läinud veel hullemaks… Hoopis halvad asjad võiksid otsa saada!

 

Meie hea Taevane Isa tunneb ja näeb kogu maailma väga hästi ning sellepärast me kristlastena teame, et tegelikult ongi just pahad asjad need, mis ühel hetkel otsa saavad. Piibli algusest loeme, kuidas maailm muutus niisuguseks, nagu see on (1Ms 3), ning Piibli lõpust saame teada, milline saatus maailma ees ootab ja mis tuleb pärast seda (Ilm 21).

 

Jumal ei tule praegust maailma parandama, sest vahel ei anna asju parandada, vaid parem on teha uus. Seda teeb Jumal muide ka inimese südamega, mis ennast Jeesusele avab – Ta loob uue südame (Hs 36:26). Kristlastena teades, et asjad kulgevad maailmas kaose ja hävingu poole, võiks arvata, et meie roll on kusagil koopas peidus püsida ja imelist tulevikku oodata. Vale! Oma jüngritele jättis Jeesus selge ülesande ning see laieneb kõigile, kes peavad ennast Tema järgijateks (Mk16:15–20).

 

Jeesus ise on andnud meile eeskuju, tulles langenud maailma otsima kadunuid (Lk 19:10). Teades, et rongi päästa ei saa, tuleb päästa reisijad. Sisuliselt sedasama ootab Ta ka meilt. Jumal ei tunne heameelt hävitamisest, vaid päästmisest.

 

Mida meile, kristlastele, annab teadmine, et lõpp on lähedal? See kingib oskuse hinnata neid päevi ja hetki, mida elada saame. Näiteks kui hommikul hambaid pestes paned pastat harjale ning osa sellest kukub kraanikaussi, siis pole väga hullu ja Sa ei tee sellest numbrit. Aga lugu on teine, kui hambapastast on järel vaid tühi tuub. Siis pigistad sealt kogu jõust välja, mida veel annab. Ülihoolikalt proovid, et midagi raisku ei läheks. Nii et tegelikult võiksime ju ka oma elupäevi targasti elada juba praegu, mitte alles siis, kui on täitsa lõpp.

 

Joel Reinaru
Plussi peatoimetaja