Eva-Theresa on 23-ne aastane naine Oleviste kirikust. Kui tema sõpradelt küsida, kuidas nad iseloomustaksid Eva-Theresat, jääb igast vastusest kõlama sõnad: rõõmsameelne, meeletult suure südamega ja alati Jumalat täis olev. 2011ndal aastal sai ta südamesse minna Paldiskisse õpetajaks ning kuna ta tundis, et see on just see, mida Jumal tahab, et ta teeks, lahkus ta oma kodust ja läks sinna, kuhu Jumal ta saatis. Küsisin Eva-Theresalt tema Paldiski kogemusest ja suhtest Jumalaga.
Kuidas leidsid tee Jumala juurde?
Olen õnnelik inimene, sest sündisin kristlikku perekonda. Olen käinud väikesest peale koos oma perega Oleviste kirikus. Mäletan, et 9aastaselt käisin vaatamas etendust “Taeva väravad ja põrgu leegid” ning sain teada, et peaksin tegema isikliku otsuse Jeesuse kasuks, läksin eestpalvele ja sain võimsa puudutuse osaliseks ning Jumala lapseks. On olnud igasuguseid aegu mu usuelus, kuid usku Jumalasse pole ma iial kaotanud.
Kuidas ja kust tuli mõte minna Paldiskisse õpetajaks?
Pärast 4ndat kursust ülikoolis tahtsin minna suvel tööle. Palvetasin selle pärast ning ühel päeval kogesin enda mõttes häält, et täna peaksin endale tööd otsima. Minu süda täitus imelise siira lapseusu ja kindlusega, et see on Jumal, kes minuga räägib. Peagi leidsin ennast arvuti tagant CV- keskusest töökuulutuse eest, mis kutsus Paldiski Gümnaasiumisse klassiõpetajaks, täiskohaga. Minu esimene mõte oli „Oh ei!“ Siis hakkasin mõtlema, et see on ju Jumala plaan ja eks ma siis saadan oma CV ja eks näe, mis saab. Sai see, et käisin töövestlusel ning mind võeti tööle. See oli paadist vee peale astumine.
Mida on Jumal sulle Paldiskis elatud aja jooksul õpetanud?
Jumal on mulle nii palju õpetanud, et sellest saaks terve artikli kirjutada. Kõige suuremad õppetunnid on usaldus, tänulikkus ja vaimulik võitlus.
Paldiskisse minnes ei tundnud ma seal kedagi. Siiani olin elanud ainult suurtes linnades. Sain kiiresti aru, et selles linnas on kõik teisiti. Pidin õppima, millised on selle linna probleemid ja vajadused. Hakkasin usus tegema tüdrukutele jalgpalli trenni, teades, et selles linnas ollakse uute ideede suhtes üsna passiivsed. Trenn käib siiani koos, Jumala armust, eks näe, mis sellest saab.
Olen läbi elanud mitmeid olukordi, kus tundub, et ma ei jaksa, ei suuda, ei taha. Õpetajatee algus oli väga väga raske ning inimlikult oleksin tahtnud kohe ära tulla. Kuid olen päev korraga elades jõudnud edasi oma teel ja see on ime. Ühel päeval, kui väsinuna ja õnnetuna koju jõudsin, ütles ema, et mu kallil issil on viimases staadiumis vähk. Olin väga kurb. Kogesin, et minu ees seisab valik: kas olen Jumala peale pahane, et mu väga Jeesust armastav isa on suremas või hakkan Jumalat tänama ja võitlema oma isa eest. Hakkasin käima koos vanematega nende palvegrupis, kus olen õppinud väga palju vaimuliku võitlemise kohta palves. See kuu aega oli väga raske nii koolis kui kodus. Kogu aeg olin justkui lahinguväljal, kus elama oli võimalik jääda ainult täielikult usaldades, tänades ning vaimus võideldes.
Ühel õhtul olin kodus koos sõbrannaga. Isa hakkas juba suremise märke näitama, loota polnud kellelegi peale Jumala. Vahel loodame me liigselt vaimulikele autoriteetidele oma elus. Sel ööl sain aru, et on aeg astuda vaimulikult järgmisele tasandile, võites lahinguid, millesse varem olin kartnud siseneda. Ühel õhtul läks mu isa siiski Jeesuse juurde, kuid nutmise asemel olime emaga tänulikud ja meie südamesse tuli rahu. Meie kallis inimene oli läinud võitjana taevariiki, oma Päästja nimi huulil. See sündmus on muutnud mu elu palju. Nüüd olen tagasi oma kodulinnas, kuid jätkan Paldiskis õpetaja- ja treeneritööd teades, et olen õiges kohas. Üksinda elamine Paldiskis näitas mulle veel sügavamalt, kui olulised on kaasinimesed mu teel ning seda, et mind pole loodud üksinda elama:) Olen kogetu eest siiski tänulik ning tean, et seda oli vaja. Kogen, et Jumal teeb mu elus midagi uut ja head. Olen juba tänulik selle eest, kuigi veel ei näe, mis see on. Usk on kindel usaldus selle vastu mida ma ei näe, selge veendumus ja tunnetus mu südames.
Sooviksin väga, et me ei kardaks raskuseid, sest need aitavad meis esile tuua tõelise usu ja viivad sügavamale, Jumala armastuse võimsale tunnetusele. Usk, mis on läbi proovitud katsumustest, saavutab võidu.
Tekst Anete Palmik