Mäletan, et ema õpetas mind juba väga varakult õhtupalvet lugema. Teen seda siiani. Teismeeas aga on oluline roll sõpradel ja kaaslastel, kes jagavad samu väärtusi ja põhimõtteid. Tunnen, et ma ei ole pidanud sõpru ise valima, vaid Jumal isiklikult on nad mulle andnud.
Esimene, keda koolis märkasin, oli üks lonkav poiss. Ma ei tea, mis mind tema juurde viis, aga kuidagi saime hetkega sõpradeks. Temagi oli usklikust perekonnast. Siis läksin ülikooli. Märkasin ühte roheliste prilliraamidega noormeest ja mõtlesin, et väga huvitav. Vaatasin tema poole ja tema minu poole ning saime otsekohe sõpradeks. Sõbrad oleme siiamaani. Jumal on tõesti ise juhatanud mind nende sõpradeni, kes on aidanud mul mu usuteel püsima jääda. Ka minu töös (arst/hingehoidja) on ikka olnud juhtumeid, kus jõuan inimeseni, kelle juurde ma minema ei pidanudki, aga mingi eksituse kaudu siiski läksin, ja just sellele inimesele oli mu tulek ääretult oluline. Nimetan seda Jumala sekkumiseks ning seeläbi on juhtunud imelisi asju. Jumala sekkumine, imed ja teod on aga ettearvamatud ning neid ei ole võimalik kuidagi taastoota. Seetõttu on siin maailmas elades ennekõike oluline, et meie ümber oleksid inimesed, kes meid toetavad. Tähtis on, et meie südames oleks Jumala rahu ning et meil jätkuks vaimulikku arukust ja tarkust, mõistmaks, kuidas see maailm ning Jumala seadused toimivad.
Inimese kõrval
