Noored Venemaalt, Eestist ja Soomest veetsid nädalavahetuse Peterburis Püha Maarja kirikus plaanides suvist ajalehte. Kuidas sündis üks leht kolmes keeles?
Kristlikul noorteajakirjal Nuotta on kaks sõsarlehte: Pluss Eestis ja Vybor Venemaal. Noortest koosnevad tiimid kogunesid 25.-27. märtsil Peterburgi. Eesmärgiks oli ühe ühise ajakirja väljaande plaanimine ja tegemine ning koostöö ja osaduse tugevdamine eestlaste ja venelastega. Laagris tehtud leht ilmub suvel.
Koostöö Peterburis algas tutvumismängude ja palvega. Seejärel hakati arutama ajakirja teemasid: Piibel, puhkus ning suvi. Iga üks pani kirja oma mõtted ja noored jagati rühmadesse, milles oli liikmeid igast riigist. Rühmades vaadati läbi teemadest kerkinud mõted ja need koguti kokku. Rühma ideed jagati teistele osalejatele ja jäeti küpsama laupäevani.
Uut õppimas
Nuotta koosolekutel osalevad ja ajakirja planeerivad tavaliselt need noored, kes kirjutavad ajakirjas. Peterburis oli kaasas ka Nuotta küljendaja Tea Ikonen, kes on andnud nõu Pluss ajakirja küljendajale Kalev Rodimaale. Kalevgi oli Peterburis ning ka küljendajad osalesid ajakirja plaanimisel. Kalevi meelest laager oli õnnistuseks. ”Ma olen tõesti nautinud Venemaad, vene inimesi ja õppinud palju uusi asju”, räägib Kalev.
Intensiivsele plaanimistööle järgnes ühine õhtuprogramm. Vene noortelaulikus on mitmeid Pekka Simojoki laule, mida lauldi nii vene kui soome keeles. Lisaks laulmisele kulus õhtu mängides ja ülistades ning lõppes õhtupalvusega.
Laupäeval pärast hommikusööki oli aeg minna teemadest sündinud mõtetega konkreetseks ja jagada tulevased lood erinevate rubriikide vahel. Ajakirjade peatoimetajd ja tegevtoimetajad eraldusid valima väljapakutud lugusid tulevasse numbrisse. Noored veetsid selle aja mängides.
Ühine zhestide keel
Lood jagati nagu Nuotta koosolekutel: vaadati läbi rubriikidesse pakutud teemad ja iga üks võis valida teda huvitava teema. Kaklust ei tekkinud ja iga üks leidis endale teema, millest kirjutada. Pärast teemade jagamist visandas igaüks oma loo, mis vaadati läbi koos toimetajatega. Peterburis alustati lugude kirjutamist, nii palju kui see oli võimalik. Lisaks sellele õpetas Johanna Juupaluoma laupäeval seda, milline on hea artikkel.
”Õppisin palju intervjueerimise ja ajakirja tegemise kohta”, venelane Vlada Portyan rõõmustas. Ta osales esimest korda ühise ajakirja tegemises. Vlada ei kirjuta Vyborisse, kuid ta aitab ühte toimetajat. Kõige rohkem meeldisid talle mängud, näiteks Ninja, ja see, et kuigi laagrilised ei mõistnud alati üksteise keelt, ühendas neid zhestide keel.
Laupäeva õhtut veedeti üsna sarnaselt reedega: mängiti, lauldi ülistuslaule ja tutvuti veel natuke teiste laagrilistega. Pärast piibliõpetust suutis osa laagrilistest minna magama, aga suur osa jäi nautima viimast õhtut koos ning läks magama alles siis, kui ruumid lukku pandi.
Kristlaste osadus üle piiride
Laagrit korraldanud Nuotta toimetuse juhataja Tommi Hakkari ütles, et laager ületas ootused. ”Ülesanded said tehtud ning tiim kasvas kokku üllatavalt ruttu keelebarjääridest sõltumata.” Lisaks soome, eesti ja vene keelele kõneldi laagris palju inglise keelt. Paljud venelastest ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt, mistõttu keegi inglise keele oskajatest tõlkis nendele. Nädalavahetus oligi ehtne keelekümblus: soome keelt oli võimalik rääkida mõne eestlasega, ning venekeelsetes vestlustes võis osaleda keegi, kelle emakeeleks ei olnud vene keel.
Nuotta jaoks kirjutav Elisa Sirainen imestas seda, kui palju mõned venelased oskasid soome keelt, ja kuidas nad tahtsid juurde õppida, kuna nende vanvanemad olid Soomest pärit. ”Nädalavahetus tuletas meelde seda, kuivõrd tähtis on kristlaste osadus”, rääkis Elisa. Sama asja kirjeldas nädalavahetuse jooksul korduvalt Tommi: ”Meil on kolm keelt, kolm kodakondsust, palju isiksusi, aga üks Jumal.”
Esimesed sammud Peterburis
Vaatamata sellele, et sadas lund, oli tore näha pühapäeval Peterburi. Ja ma jään mäletama esimesi samme Peterburis: auto mootor seisati falgusfoori juures, et vähest diislit kokku hoida, aga akus polnud enam voolu auto käivitamiseks. Hüppasime tuututavate autode sekka, et lükata auto käima, ja naersime kaua.
Ka kohtumine uute inimestega, nii soomlaste kui välismaalastega, oli tore. Aga kõigist neist asjust veel suurepärasem oli kohata kristlike noortega erinevatest riikidest. Me ei olnud koos ainult selleks, et teha ühist ajakirja, vaid et rääkida kolmes keeles Jumalast. Oli tore põlvitada pühapäeval koos altari ees armulaual ning nädalavahetuse jooksul mitmeid kordi koos palvetada.
Nädalavahetuse ehk kõige võimsam kogemus oli see, kui palvetasime väikestes rühmades, igaüks oma keeles. Teiste palvetest ju eriti aru ei saanud, aga oli tunda, et Jumal oli kohal ja Tema mõistis.
Tekst: Saara Räty