Kohtla-Nõmme rahvamajas võis 7-10. jaanuaril näha enam kui 60 noort, kes olid kohale tulnud eri paikadest Eestimaalt, et saada täis vaimulikku kütet Oleviste Talvelaagris: “Jeesus – minu küte.”
Kohal olid noored nii Tallinna Metodisti kogusest, 3D kogudusest kui ka Tapalt, Kuressaarest, Valklast, Haapsalust ja Kohtla-Järvelt. Korraldajateks olid Oleviste noored, eesotsas Karin-Liis Tambaumiga, kes korraldab Oleviste noorte talvelaagrit teist aastat.
Nelja päeva jooksul võeti krõbedatest külmakraadidest hoolimata ette palju huvitavat – käidi tutvumas Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumiga, Kiviõli Seikluspargis suusatamas ja lumelauda sõitmas, osaleti maastikumängul ja seminaridel.
Igal õhtul toimus koosolek, mille jooksul jagati vaimulikku sõnumit ja ülistati üheskoos Jumalat. Sõna jagasid tuntud jutlustajad Tõnis Roosimaa ja Allan Lilleorg ning Oleviste kogudusest pärit Siret Sepper. Ülistusega teenisid kaasa Narvast kohale sõitnud Iidla bänd, Perekond Sooned ning ühel õhtul isegi samal päeval tekkinud bänd laagrilistest.
Laagrist osavõtnud Karl jagab: “Kõige vägevam oli hetk, kui ma sain aru, et minu jaoks on olulisem lugeda Piiblit, kui vaadata tahvlist Megadethi särke ja sotsiaalmeedias olla.” Noorte südamed said puudutatud. Seda jagab ka laagri pärast spetsiaalselt Helsingist kohale sõitnud Karin: “Mulle meeldis laagris absoluutselt kõik! Kõige rohkem aga meeldis mulle laupäeva õhtune teenistus – Jumala Vaim liikus seal väga võimsalt.” Viimane õhtu jäi kindlasti eredalt meelde paljudele, kui ülistusbänd andis endast maksimumi ja õhtu lõpus hõisati, hüpati ja tantsiti koos lava ees.
Kuna mina isiklikult pole kunagi mõelnud Jeesusest kui kütusest ja kui täiuslikust ja puhtast energiaallikast, siis olid kõigi jutlustajate väljatoodud mõtisklused väga huvitava lähenemisega. Kõige enam jäi meelde Tõnis Roosimaa mõte sellest, et kristlasi pole kutsutud istuma ühe koha peal, nagu kuskil bussijaamas bussi oodates, vaid meid on kutsutud pidevalt edasi liikuma.
Laagris ülistuse, köögi ning kohviku poole peal kaasa aidanud särasilmne Elisabeth jagab veel: “Jumal oli väga lähedal ning oli tunda, et ta hoidis paljude südameid enda põues laagri vältel. Isegi kui majas oli vahepeal külm, oli ikkagi sees soe, sest Jeesus oli meie soojus, meie küte ning hoidis meid kõiki laagris üheskoos. Laagrist lahkudes oli mu patarei nii laetud, et läksin järgmine päev kooli sellise energiatulviga, et inimesed ei saanud märkimata jätta, et sära oli sees. See oli kõik Jumal. Meeletult tore aeg oli selles laagris, ning ma tundsin peale seda laagrit suurt tungi jätkuvalt Jumala armastuses ja õpetuses kasvada!”
Luuka evangeeliumi 15. peatükis on lugu kadunud pojast, kes lahkus oma isa kodust. Pärast mitmeid seiklusi maailmas hakkas poeg kahetsema ja läks tagasi koju, öeldes: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Isa mitte ei pahandanud, vaid lasi korraldada suure peo oma pojale tagasituleku puhul. Arvan, et nõndasamuti, nagu noored laagris kahetsesid, et nad on jäänud võib-olla kaugele Jumalast ning pole piisavalt Temale end pühendanud, rõõmustas Jumal armastuse pärast meie üle ja tõmbas meid kõiki taaskord endale lähemale.
Tekst: Vivian Tamm
Foto: Ingrid Aus