Tallinnast pärit Kristjan Mazurtchak on andekas muusik, kelle elu nagu paljudel meilgi on olnud täis unistusi ning püüdlusi neid täita. Ikka kipub olema nii, et hing ihkab midagi ja mõtted viivad kuhugi eemale – mis oleks kui … Kristjan on kindlasti unistaja ning tema lugu, mis kulgeb ühe unistuse juurest teiseni, on elavaks näiteks, kuidas Jumal meid kannab ning viib just sinna, kuhu me kuulume, kuni võime tajuda, et oleme kohal. Vaadates tagasi oma päris esimestele unistustele, meenutab Kristjan: „Väiksena oli mulle juba üsna selge, et minust saab autojuht. Alustasin autojuhikarjääri kuueaastaselt. Mäletan esimest korda suure auto roolis, kui istusin vanaisa süles. See oli nii tugev elamus ning kohe olin veendunud, et just seda ma tahangi teha!” Naerdes aga lisab Kristjan, et juba kaheksasena seadis ta sammud hoopis trenni ja muusikaringi, sest mõistis, et autojuhiamet ei olegi nii elupõnev. Esimene pill, mis vanaisa eeskujul kätte sai võetud, oli akordion.
Ilma peata jalgpalli ei mängi
Täna tuntakse noormeest kui elukutselist saksofonimängijat ning paljud ei teagi, et Kristjanil oli hoopis tõsine plaan saada jalgpalluriks. Muusika oli toona vaid mõnus ajaviide. Unistus saada jalgpalluriks tuli teises klassis, kui Kristjan hakkas käima jalgpallitrennis. See unistus tõotas üsna kiirelt reaalsuseks kujuneda. Osana tugevast meeskonnast, särgi ja varustuse uhke omanikuna, hakkas Kristjan kohe võistlustel osalema. Kuigi trenn oli sel ajal olulisem, ei jätnud Kristjan ka muusikaga tegelemist. „Teised ikka naersid, kui ma jälle saksofoniga trenni jõudsin – näe, pasunapoiss tuleb! Nad vist päris ei mõistnud, milleks mulle veel see,” meenutab ta. Suuremad igatsused olid siiski seotud jalgpalliga – oma unistustes nägi Kristjan end juba jalgpalli MMil! Vutimehekarjäär oleks ilmselt olnud ka üsna tõenäoline asjade kulg, arvestades, et ta toonaseid trennikaaslasi võib täna näha mängimas Eesti koondises ja ka välismaal. „Vahel telerit vaadates paneb mõtlema – kuidas nüüd siis nii läks?” tõdeb Kristjan. Viie aasta möödudes aga algasid probleemid tervisega, tekkisid peatraumad ning kuna poiss ei saanud enam peaga palli lüüa, tuli mängimine lõpetada. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, tuleb välja, et ilma peata ikkagi jalgpalli ei mängi. Purunenud unistusest ülesaamine läks Kristjani sõnul üsna loomulikult. Ehkki ta tundis pettumust ja kurbust, ei olnud see siiski tõsine üleelamine. „Mõistsin juba üsna noorelt, et kui mingit asja enam teha ei saa, siis ei saagi ja tuleb lihtsalt eluga edasi minna – seega mu maailm kokku ei varisenud,” seletab Kristjan. Tagantjärele on ta kõigile muusikamaailmas saadud kogemustele mõeldes isegi tänulik, et asjad nii ei läinud.
Elukutseliseks muusikuks
Tõeliselt oluliseks sai muusika alles põhikooli lõpus, kui Kristjan otsustas minna Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Seal sattus ta äärmiselt hea ja motiveeriva õpetaja käe alla ning kohe tekkis ka unistus saada professionaalseks muusikuks. Kujunes ettekujutus oma elust ja tulevikust muusikuna. Esialgu keskendus Kristjan klassikalisele muusikale, kuid mõne aja möödudes tundis ta igatsust suurema vabaduse järele ning hakkas rohkem tegelema improvisatsiooniga. „Muusika juures paelub mind just see elustiil, mida muusika endas kannab. Ühest küljest vabadus ja teisalt vägagi reeglipärane süsteem. See, mis lõpuks välja tuleb, on kaunis disain ning lahe sümbioos tunnetest ja reaalsusest. Muusika alati puudutab inimest,” mõtiskleb noor saksofonimängija muusika võlust. Mängimisest loobumisele ei ole Kristjan kunagi tõsiselt mõelnud, küll aga on ta teinud kõrvalt ka teisi töid. Selgub, et täitus ka kõige varasem lapsepõlveunistus – nimelt töötas Kristjan vahepeal autojuhina ja vedas väikebussiga mööda Tallinna kaupa laiali! Üheks põnevaks vahepalaks tema elus oli töö raudtee dispetšerina. Tundub justkui iga väikese poisi unistus – mängida suurte rongidega, vaadata kaarte ja otsustada, kuhu ja kuidas vedurid täpselt sõitma peaksid. Kristjan leiab, et on väga põnev elus end vahel ka täiesti võõrastel aladel proovile panna, saada uusi oskusi ja väljakutseid ning õppida end kehtestama ja vastutama.
Tuhisev tempo
Nüüd on Kristjani elu seotud ennekõike muusikaga. „Täna võin öelda, et olen rahul ja õigupoolest elan oma unistust!” Kristjan mängibpilli ning on teinud sealjuures koostööd Eesti parimate muusikutega, osalenud arvukatel kontsertidel ja festivalidel ning lindistanud mitmeid albumeid. Projekte ning koosseise, millest Kristjan osa võtab, on väga mitmeid. Näitena võib tuua koostöö heade sõprade perekond Remmeliga ning lauljate Laura Junsoni ja Liisi Koiksoniga. Põnev väljakutse on noormehe jaoks ka organisatoorse poolega tegelemine, kuna pelgalt pillimängimine võib end ammendada. Nii on muusik täide viinud veel ühe ammuse unistuse – organiseerida looduskaunis kohas meeleolukas muusikafestival. Ja seda Kristjani suvel korraldatud „Saare Jazzi” festival just oligi! Kristjani jaoks peab muusikal alati olema sügavam mõte. „Niisama raha eest muusika tegemine minu jaoks lihtsalt ei toimi. Oluline on leida asjale mõte. Kuid hommikust õhtuni ainult mängides – bändid, orkestrid, proovid jne – on taga tohutu tempo ning selliselt asja tähendusega teha on ääretult raske. Tahan, et minu muusika oleks mõtestatud,” seletab Kristjan. Ta leiab, et elades elu, millest oled unistanud ning mille nimel vaeva näinud, kasvavad uued igatsused kogu aeg peale. „Inimloomus on ahne ja tahab ikka enamat. Unistused täituvad, aga tahtmised sealjuures pidevalt kasvavad! On oluline, et tunneksime ära need hetked, mil unistused hakkavad täituma, et neid siis väärtustada ja hinnata – tunda hetkekski, et oled kohal, enne kui rahulolematus taas võimu võtab.”
Suurim unistus
Muusika kõrval on Kristjani elus väga tähtsal kohal usk. Tema vanavanemad on kristlased ja Jumalasse on ta uskunud alati. Küll aga ei ole ta oma elu kristlasena elanud, kuni otsuseni, mis sai tehtud poolteist aastat tagasi. „Olen väikesest saadik tundnud, et mind on hoitud. See on kohati lausa uskumatu! Hiljem olen aru saanud, et just minu vanavanemate eestpalved on mind tugevalt kandnud, kuni selleni välja, et võtsin ise vastu otsuse oma elu Jumalale elada. On väga imeline tunne, kui see reaalsus kohale Suuremad igatsused olid siiski seotud jalgpalliga – oma unistustes nägi Kristjan end juba jalgpalli MMil! „Ei ole kerge käia õhtul klubis mängimas ja hommikul minna kirikusse Jumalat ülistama.“ Pluss 2 /2011 7 jõuab! Just tänutunne on toonud mind Jumala juurde,” räägib ta usuni jõudmisest. Muusik leiab, et otsuse tegemiseks peab Jumal kõnetama ja puudutama ning see on väga isiklik. Tema jaoks olid sel ajal olulise tähtsusega just kristlasest sõbrad. Ehkki otsust Jeesuse kasuks ei ole võimalik kellegi eest ära teha, saame siiski õige sõnumiga õigel ajal õiges kohas olla. Kristlasena elades puutume iga päev kokku mitmete väljakutsete ja võitlustega. Meie sees on justkui kaks mõtet, mis korraga ei arene – peab tegema ruumi ühele või teisele. „Näiteks kui käid õhtul klubis mängimas ja hommikul lähed kirikusse Jumalat ülistama, siis ei ole see tegelikult üldse kerge,” räägib noormees väljakutsetest. Kristjanile kui muusikule on ülistus eriliselt südamelähedane, see on andnud muusikale hoopis uue põhjuse ja eesmärgi. „Vahel on selline tunne, et ei tahagi kuskil mujal mängida ega midagi muud teha kui ülistada,” leiab Kristjan. Üheks järgmiseks unistuseks Kristjani elus ongi panna kokku tõeliselt hea ülistusbänd ja vallutada sellega maailm. Viimasel plaadil, mis Kristjanil ilmus koos Laura Junsoniga, kõlab ka paar tema enda kirjutatud lugu. Üheks enim meeldejäävaks looks on „Ühel päeval”. „Ootan tuult, ootan päiksesära, tunnen vihmasajus end, ootan tormipaitust, ootan tuulevaikust,ootan sind sel päeval.” – „Tahan vaid, et see oleks päris, tahan olla ise see tuul. Tahan minna ära, tahan olla kohal, tahan sind sel päeval tunda vaid …” Lugu lõppeb tõdemusega: „Tean, ühel päeval on see käes …” Rääkides selle laulu tähendusest, tunnistab Kristjan, et tol ajal valdasid teda väga segased tunded ning tegemist oli ilmselgelt otsimise perioodiga. Sellest ajast on palju muutunud. Mõeldes aga laulule täna, võib näha, et selles peitub ülim unistus. „See päev vast ei olegi siin maa peal. See on päev, kui läheme siit ära. Päev, mil kohtume Jumalaga ning võime lõpuks tunda rahu – olla kohal.”
Tekst Marii Reimann
Artikkel ilmus 2011 aasta teises Plussis.