Eesti keeles on kaks erinevat mõistet: üksindus ja üksildus. Üksindus tähendab füüsiliselt üksiolemist. Sellega ei pruugi kaasneda tunnet, et midagi on puudu. Tihtipeale soovimegi üksinda olles võtta aega iseendale. Üksildus aga keskendub tundele. Sellistel üksilduse hetkedel võime olla ümbritsetud kasvõi lähedaste inimestega, aga ikkagi tunda puudust millestki või kellestki. See on ebamugav, kurbust ja ärevust tekitav. Kas ja kuidas on võimalik mitte tunda üksildust? Kuidas tahab Jumal meid selles aidata?
Varjamine ei ole vastus
Üksildust on raske taluda, sest oleme loodud elama ühenduses Jumala ja teineteisega. Juba maailma loomise alguses ütles Jumal: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.” (1.Moosese 2:18) Ta lõi Aadama kõrvale Eeva. Võib-olla tunned, et Sind armastatakse teatud tingimustel. Ainult siis, kui oled hea ja õnnelik laps vanematele või kasulik sõber, siis saad kaaslastelt heakskiitu. Selle tagajärjel võime hakata oma tõelisi tundeid ja sealhulgas ka kurbust varjama. See omakorda tekitab tunde, et keegi ei armasta meid sellistena, nagu oleme. Jumal just seda teebki – armastab meid sellistena nagu oleme.
Meid armastatakse
Jumal armastas meid esimesena (1.Johannese 4:19). Me ei saa midagi teha, kuidagi paremad olla, et Ta meid armastaks. Tema juba armastab meid. Kui tunneme end teistega koos olles üksildasena, võib meelde tuletada, mida Jumal on meile tõotanud: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1.Peetruse 5:7). Räägi Jumalaga, kui oled ebamugavas olukorras ja tunned kurbust, sest „tema parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.” (Psalmid 147:3). See, kui Sina mõnes olukorras Jumalat ei näe, ei tähenda, et Tema Sind ei näeks!
Tee esimene samm
Proovi suhelda inimestega, kes on Sinu ümber. Võib-olla pead just Sina olema vestluse algataja. Kui leiad inimese, kellega jagad ühiseid huvisid ja maailmavaateid, võib see panna Sind järjest vähem üksildust tundma ja tekitada kuuluvustunnet. Suhtlemine võib nõuda harjutamist. Ole julge! Ole julge ka oma üksildusest kellelegi rääkima, sest just nii on tõenäosus abi saada. Jumala lastena on meil terve perekond õdesid ja vendi Kristuses. Ei ole kerge ühendust võtta, kui tunned end üksildasena, aga see pingutus on kindlasti väärt tegemist!
Ole hoolija!
Märka inimesi, kes hoolivad Sinust! Hoolimine ei pruugi alati tähendada igapäevast suhtlemist. Selleks on erinevaid viise. Vahel võib üksildustunnet leevendada ka see, kui aitad kedagi teist. See viib fookuse iseendalt ära. Üksildus ei pea kestma igavesti. Mõtle sellele, kui vanale sõbrale, kes korraks kutsumata külla tuli, aga peagi taas minema läheb. Abiks võib olla ka kindlate tegevuste planeerimine teatud perioodiks. Tegevusetus võib soodustada üksildust. Aidata võib ka trenni tegemine. Võib-olla ei koge Sa ise üksildust, aga tead kedagi, kes seda tunneb. Küsi, kuidas tal läheb, ole valmis kuulama ja tõesti huvi tundma. Üksildus väheneb siis, kui on tunda, et keegi hoolib.
Koos Jumalaga
Ilmselt on enamus inimestest kogenud üksildust. Sellest tundest on võimalik lahti saada. Veeda regulaarselt aega Jumalaga, ole aktiivne kohalikus koguduses ja üritustel, palu Jumalat juhtida Sind sügavamasse suhtesse Temaga ja suhetesse kaaskristlastega. Palveta, et võiksid näha ennast nii, nagu Jumal Sind näeb. See võib tõsta enesekindlust. Ära kunagi unusta, et Jumal hoolib Sinust alati ja kõige rohkem. Võime Teda tänada, sest: „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.“ (Psalm 139:5-6)
Tekst Eleri Viinalass
Foto Plussmeedia
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2019 Detsember
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit