Kui Jumal andis käsu pidada iga seitsme aasta tagant puhkeaega ning mitte külvata ega lõigata, oli Tema vastus rahva toidumurele: „Ma saadan teile kuuendal aastal oma õnnistuse, et see annaks saaki kolmeks aastaks.“ (3Ms 25:21) Rahvas võis arvata, et nad on õnnistusest ilma jäetud, aga tegelikult oli vaja seda teisel kujul märgata. Minu jaoks tähendab see kirjakoht, et vastused ei pruugi tulla kohe, aga Jumal ei unusta me palveid eal.
Jumal on meid kõiki õnnistanud andidega. Paljud kristlased aga tulevad Jumala ette ainult siis, kui neil on midagi vaja või kui nad tahavad midagi, mida ise endale lubada ei saa. Näiteks kui olin väiksem ja ei teadnud usust väga midagi, palvetasin kontrolltööde eest, aga kui selgus, et töö ei läinudki nii hästi kui soovisin, sain Jumala peale vihaseks. Tagantjärele saan aru, kuidas Jumal tegutses mu sees. Juba siis olin õnnistatud näiteks muusika anniga, osates laulda ja pilli mängida, aga ma polnud mõelnud, et peaksin seda ka kasutama. Nüüd olen oma annid ära tundnud ja saan nendega rohkem tööd teha. Selle eest olen siiralt tänulik.
Tihti inimesed arvavad, et neid ei ole õnnistatud, kuid see ei vasta üldse tõele. Mõnikord on õnnistusi raske märgata, aga see, mida Jumal Sinu elus teeb, on väga unikaalne. Usus kasvamiseks peab läbima raskeid ja keerulisi aegu. Tahame, et Jumal teeks ka meie eludes üleloomulikke asju. Neid saame näha aga alles siis, kui meie suhe Jumalaga on loomulik. Mida teha, kui inimesed kas ei saa aru või ei märka erilisi ande, mis neile on antud? Peab palvetama Isa poole ja uskuma, et kõik on võimalik! Siis saame öelda nagu Aabram, kellele Soodoma kuningas tahtis vastutasuks päästmise eest anda oma varanduse: „Ma tõstan oma käe üles Issanda, kõige kõrgema Jumala poole, kes on taeva ja maa Looja, et ma ei võta lõngaotsa ega jalatsipaelagi kõigest sellest, mis on sinu oma.“ (1Ms 14:22–23) Meie rikkus ja õnnistused on Jumalas.
Tekst Triinu Tsupsman
Plussi ajakirjanik
