Advendiaja esimese pühapäeva piiblitekstiks on lugu Jeesuse ratsutamisest Jeruusalemma. Jeesus ei saabunud Jeruusalemma maiste valitsejate kombel, vaid alandlikuna, ratsutades eesli seljas. Nõnda said elavaks prohvet Sakarja ennustused rahukuninga tulekust. Sellest mõttest lähtub ka pühapäeva vana ladinakeelne nimi adventus humiliationis, alandumise advent.
Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.”” Matteuse 21: 4-5
Kirikuaasta esimese pühapäeva piiblitekstid kuulutavad, et Jumal ei ole meist kellestki kaugel. Ta tuleb oma rahva keskele, et kinkida talle uus aeg – pääste aeg. Kogudus tervitab oma saabuvat Kuningat, lauldes hoosiannat ja rõõmustades, et Jeesus on päästnud meid osaduseks Jumala ja üksteisega.
Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid:
„Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!” Matteuse 21: 8-9
Kirikuaasta kulmineerub aga ülestõusmispühadega ning juba advendiajal liidame need kaks kokku Piibli tekstidega. Jõulud saavad oma tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.