Mõnele võib tunduda, et on veel vara rääkida kuuskedest, jõulutuledest, kingitustest, glögist ja piparkookidest. Jõulud on aga varsti käes, seepärast oleks hea teada, mis on advendiaja tähendus.
Kui sa oled vaikselt oma köögis, siis sa kuuled ühte häält, mis on järjepidev ja jorutav. Ta on alati olemas, isegi siis kui sa ei kuula teda. Ta on sama päev päevalt. See on sinu külmkapi sumin. On olemas aga teistsugune heli. Kui sa kuulad Jónsi albumit „Go“, siis see plaat on täis erinevaid instrumente ja häälitsusi ning nende koostööl on tehtud üks kaasahaarav, inspireeriv, ilus, lootustandev plaat. Kaks erinevat häält, heli- ühte neist me kutsume muusikaks ja teist külmkapi müraks.
Aeg on nagu heli. Laul toimib, sest helid, hääled ja trummid on korraldatud tähelepandud aega. Muusika eraldab aja löökidest, andes ajale kuju, voolu, mustri ja rütmi.
Me kõik oleme kogenud, kuidas meie päevad sulandavad järgmisesse- ärkad üles, pesed hambad, lähed kooli, pesed pesu, teed süüa jne ja siis homme algab kõik jälle uuesti. Üks päev näeb välja nagu järgmine. Kõik tundub sama. Elu tundub kui külmiku sumin.
Teise Moosese raamatus on lugu sellest, kuidas Jumal mitte ainult ei päästnud heebrea orjad vaarao käest, et nad ei peaks tegema iga päev telliskive, vaid andis neile käsu ka pidada hingamispäeva. Jumal andis neile elurütmi. Enne seda oli nende elu lõpmatu seitsmete jada, aga nüüd nende aeg jaotati osadeks: kuus ja üks; kuus ja üks; kuus ja üks.
Me vajame rütmi enda aega- see teeb meie hetked erinevaks teistest. Annab kuju, värvi ja vormi meie eludesse. Algkristlased mõistsid seda ja koostasid kirikukalendri. See andis võimaluse tuua vaheldust meie päevadesse.
Ka Jumala Vaim on heli ja aja sarnane. Ta on alates loomisest olnud pidevas liikumises.
Mõnikord oleme väsinud, teinekord aga kahtlusega üleküllatud. Kord oleme maailma tipus ja kõik läheb hästi, teinekord aga seisame kaose keskel, üritame aru saada, kust kõik allamäge läks.
Kalender aitab meil leida aega Jeesuse jaoks, kuulda Teda kõnelemas rasketel või headel hetkedel, rõõmus või pisarates. Ta tahab meid päästa tavalisest igavast rutiinist ja tuletada meile meelde, et ükskõik, kuidas me end ka ei tunneks, mida kogeks – Jumala Vaim ootab meid. Ja sealt me jõuamegi advendiaega, millel on olemas oma põhjus.
Advendiajal oodatakse kannatamatult Kristuse sündi. See aeg on pühendatud igatsusele, sest miski on tulemas. Miski, mida me peame veel ootama. Ühiselt. Ja samas võime olla täis lootust, sest teame, et Jumal ei ole meid hüljanud.
Nii me siis iga aasta detsembris astume ootuseaega igatsuses. Me palume Jumalat siseneda meie küünilisuse, kibestumise ja kalkuse sügavatesse paikadesse, kus me ei uskunud enam, et homne päev võiks olla parim. Me avame oma südamed ning pöörame oma silmad sellesse päeva, kus üks väike beebi nuttis oma esimese nutu ja meie, ümbritsetud karjastest ja inglitest, saime midagi Jumalalt, mida me olime igatsenud – lootuse päästeks!
Allikas: Relevant Magazine