Teda tunnevad kõik. Aga veel kolm aastat tagasi ei tundnud teda mitte keegi, välja arvatud väikese Šoti küla Blackburni elanikud.
Ta on viimaste aastakümnete kõige rabavam näide inimesest, kes saab oma andega üleöö kuulsaks. Kõige ebaharilikum superstaar. Uskumatu näide tahtejõust ja järjekindlusest, mis viib lõpuks sihile.
Ajukahjustusega sündinud, eluaegne tõrjutu, koolikiusamise ohver, narrimise ja pilkamise objekt, üksildane ja armastuseta. Nüüd aga on tema käes Briti plaadimüügi absoluutne rekord – 14 kuuga müüdi ta esimest albumit «I Dreamed a Dream» 14 miljonit eksemplari.
Kolm aastat tagasi oli see jõulude eel välja tulnud plaat ka Eestis enim ostetud muusikaline jõulukingitus. Teda on kutsutud kõigisse Briti ja Ameerika tuntumatesse tele- ja talkshowdesse, ta on esinenud hiigelsuurel Budokani staadionil Tokyos 60 000 inimesele, laulnud Suurbritannia kuningannale ja Rooma paavstile…
Esinete juuli lõpus Eestis kirikute poolt korraldatud kontserdil «Believe». Kui mitu korda päevas te jumala peale mõtlete?
Jumala peale mõtlemine on mu elu sisu. See on mulle väga tähtis ja väga isiklik asi. Kõik muu tuleb elus pärast jumalat. Olen pärit sügavalt katoliiklikust perekonnast. Usk on mind elus väga palju aidanud. Olen alati uskunud, et kõnnin rajal, mille Jumal on mulle valmistanud, ja see rada ühendab inimesi. Olen talle selle eest väga tänulik.
Seda esimest esinemist on Youtube`is vaadatud pea sada miljonit korda. Aga enne kui jõudsite toona suu lahti teha ja laulda, naeris teie üle saalitäis rahvast, kaasa arvatud kohtunikud. Tegi see haiget?
Kui läksin žürii ette lavale, värisesid mul põlved, aga otsustasin närvitsemisest nipsakalt naljatledes üle olla. Käitusin õigesti, visates oma vastustes nalja. Tutvustasin ennast Susan Boyle’ina ja ütlesin, et tahaksin olla professionaalne laulja, nagu mu suur lemmik Elaine Paige.
Selle peale naerdi, ja siis hakkasin ma laulma. Ilma end liigselt esile tõstmata ütlen, et järgnesid ovatsioonid.
Ma ei suutnud üldse ette kujutada, et mu esinemine tekitab vaatajates sellise reaktsiooni. Kõik, mis ma ütlesin žüriile, oli täiesti ette planeerimata, spontaanne. Mu algne idee oli minna lavale šoti jalgpallimeeskonna triibulises särgis – et tõmmata tähelepanu. Aga mu perekond ütles mulle, et pärast seda nad ei tunne ka mind. (Naerab.)
Üleöö kuulsaks saada on raske kogemus. Kuidas te selle kõigega hakkama saate ja mis on kuulus olemise juures kõige raskem?
Mu elu koosnes varem mittekeegi olemisest, keegi ei tundnud mind ja meedia ei pannud mind tähele. Aga nüüd on pisut teisiti. Mind peetakse kuulsuseks, inimesed tunnevad mind tänaval ära ja see on tore. Mu juurde tuleb palju inimesi, kes küsivad autogrammi.
Ja minuga tahetakse teha koos pilti, et see siis tavaliselt emale või isale saata. Tunnen selle kõige pärast pisut piinlikkust. Osa sellisest elust on naljakas, osa mitte nii väga. Kuulsusesse tuleb suhtuda normaalselt. Kui sa oled areenil, siis pead nõustuma, et oled seal.
Aga elu miljonärina? On raha teid muutnud?
Olen üles kasvanud nagu tavaline inimene. Elu on nüüd palju lihtsam. Olin pidevalt rahalistes raskustes, enam neid probleeme ei ole. Asjad, mis olid mulle tähtsad enne talendisaatesse minekut, on tähtsad ka täna – mu usk, sõbrad ja perekond.
Enne olin elus nagu kõrvaltvaataja, ma ei tundnud, et oleksin osa maailmast. Nüüd tunnen, et olen väga suur ja tähtis osa sellest imelisest laiast maailmast. Tunnen rohkem enesekindlust, olen rahulikum ja õnnelikum. Olen kohtunud hiilgavate inimestega. Ma pole enam nii üksik ega ka nii kinnine – olen osa maailmast ja see on väga põnev.
Kui palju teate Eestist ja eestlastest?
Tean Eestist ainult natuke ja see on ka üks põhjus, miks ootan teie maa külastamist – et selle kohta rohkem teada saada. Tean, et teil on olnud rahutu ajalugu ja on ilus arhitektuur, ja olen kuulnud ka seda, et olete edukas riik.
Allikas: Väljavõte Arteri intervjuust. Terviklikku artiklit saad lugeda siit.