Laura, kes läkitati EELK poolt Kagu-Aasiasse ühe kristliku kooli füüsika- ja keemiaõpetajaks, kirjutab:
Tunnen seda, et minu ja Jumala suhte tulipunkt ei tohi olla enam mina ja minuga toimuv. Muidu oli nii, et esmajoones ikka tänad enda ja endaga tihedalt seotud inimeste käekäigu, õnnistuste eest ja palud abi kui midagi halba on juhtunud. Aga nüüd õpetab Jumal vaatama mind enesest kaugemale. Teiste peale. Mitte enam nii: rõõmustad ja kiidad Jumalat kui on olnud enda jaoks hea päev või siis kurvastad Jumala ees, kui on olnud halb. Vaid rõõmustad, kui on olnud kolleegide või õpilaste jaoks õnnistusrohke päev, isegi kui endal on läinud nii kehvasti kui veel vähegi võimalik. Mitte vaadata endale, vaid teistele. Ja mulle tundub, et kuigi ma peaksin seda juba mõistma, õpin ikka alles tähestikku. Nii võin loota vaid Jumala armastavale pilgule.
Laura tööst saad rohkem lugeda siit