Olge täiuslikud! Piibli üleskutset võib olla raske täita. Kui hakkab tunduma, et oled juba päris hea, langed jälle mõne patu küüsi ja pead kõike otsast peale alustama. Mis nõu siin aitab?
Piibel kutsub meid üles olema täiuslikud, aga kas see on võimalik? Kas usuletulek ei tähenda siis arusaamist, et oleme patused ja vajame armu? Nii kaua, kui meie kristlikkus tundub meie endi silmis halb, on see märk, et Püha Vaim on meie südames. Piibli järgi ei ole päästeks vaja täiuslikkuse poole pürgimist ega vaimset kasvu, sest usutakse, et Jeesuses on juba kõik täiuslikkus, mida Jumal nõuab. Kui inimese lootus on Jeesusel ja ta on ristitud, siis ta kõlbab Jumalale ja pääseb taevasse (Mk 16:16). Kes sellele veel nõudmisi lisab, on Pauluse sõnul neetud (Gl 1:8-9). Niisiis piisab Jeesusest ja pääste on kingitus! Jumal ei nõua meilt pühadust, vaid Ta on oma pühaduse meile Kristuses juba andnud.
Läbi valgustatud
Tänu Jeesusele oleme seega Jumala silmis väga head, kui mitte täiuslikud. Aga kui Jeesuse valgus tuleb meie ellu, on ka meie patud selgemini näha. Vaimulik kasv ehk pühitsus on süvenev patu ja armu tunnetus. Valguses hakkab paljastuma inimsüdame varjatud elu ja mustus. Nii paistavad ilusad ja julged usklikud kõige muu kui millegi heana. Meist saavad halvad ja inetud, kes vajavad Jeesust. Pühitsemine on seega kasvamine nii alla- kui ka ülespoole, see on ärkamine patusena.
Ei pea sugugi kaua olema usklik, märkamaks, et patt on mitte üksnes valed sõnad ja teod, vaid meie mõtted, motiivid ja kogu süda on patu poolt rikutud. Seega inimene mitte ei tee pattu, vaid on patune. Samamoodi nagu kass ei saa kassiks alles vastu diivanit küüsi teritades, vaid kass teritab küüsi, sest ta on kass. Pühitsemine tähendab oma rikutusest ja kõlbmatusest teadlikuks saamist.
Pühitsuse möödapääsmatuks eelduseks on kahtlused, usu tundumine nõrgana, langemised, ebaõnnestumised, nurjumised ja kõiksugused kiusatused, mis õpetavad meile põhilisi tõsiasju, pannes meid lootma Jeesusele. On öeldud, et õige usk ei püsi ilma kiusatusteta. Sellest kirjutab ka Peetrus: „Et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel” (1Pt 1:7). Elu usus ei tähenda, et see on tore ja õnnelik. Jeesus ei pruugi meie elu probleeme ja katsumusi ära võtta, aga Ta on nende keskel koos meiega. Koos Jeesusega on patu faktiga palju lihtsam toime tulla kui ilma Jeesuseta.
Kokku kogutud puupead
Oma kurjust ei pruugita kohe usule tulles märgata. Kuid pühitksuse küsimusele ei saa tõsiselt läheneda enne, kui ollakse teadlik, et minagi ei ole mingi korralik usklik …
Toon paar tavalist näidet. Peeter on saanud usklikuks. Ta teab, et oli enne olnud patune: tarvitanud alkoholi ja pidutsenud, kuid enam ta seda ju ei tee. Nüüd istub ta kirikus ja isegi väljendab oma usku lähedaste ringis. Peeter teeb justkui õigeid asju, kuid seda kõike vaid seni, kuni õhin on sees. Kui ind hakkab vaibuma, ei tundu tunnistamine enam huvitav ning see kõik paneb teda lausa kahtlema: „Ehk oli usu kaudu õndsaks saamine algusest peale vaid mingi illusioon ja ei midagi enamat …”
Teine näide. Leerikoolis käija tuleb usule suure õhinaga, käib noorteõhtutel ja põleb armastusest Jeesuse vastu. Aga mõne aasta pärast tundub, et kõik on möödas. Elus oli aeg, mil süda põles ja oli lihtne olla usklik, aga nüüd on sellest möödas juba aastaid. Ei jaksa enam oma pattude pärast nutta ega armu üle rõõmustada.
Mis neis kahes näites siis õigupoolest juhtus? Usk muutus aja jooksul leigeks ja selgus, et see on kas puudulik või täielikult oma aja ära elanud. Kas nii lõpebki elu kristlasena?
Parimateks hingehoidjateks sellistes olukordades on Johannese evangeeliumisse kogutud puupead: Naatanael, kes ei saanud millestki aru (1. peatükk), Nikodeemos, kes Jeesusega vesteldes oli sama tark kui lumememm (3. peatükk), Samaaria naine, kes ajas kõikvõimalikud asjad segi (4. peatükk), ja Toomas, kes oli küll vastuvõtlik, kuid parandamatultlihtsameelne (11. peatükk). Läbi kogu evangeeliumi näeme, et usklikud inimesedon küll vastuvõt l ikud ja innukad, kuid mõistmatud . Nende seltskonda sobime ka meie.
Seespidine sõda
Iga Kristusesse ristitu ja Temasse uskuv inimene on Püha Vaimu tempel, õpetab Paulus korduvalt (1Kr 3:16-17 ja 1Kr 6:19-20). Püha Vaim täidab nii uskliku kui ka terve koguduse Jumala ligioluga, jumaliku eluga, mis on ühe sõnaga öeldes püha. See saab võimalikuks pühade sakramentide, ristimise ja armulaua kaudu.
Püha Vaim soovib võidelda meis oleva kurjuse vastu. Paulus tõdeb: igas kristlases on püsiv vastuolu, seespidine sõda Püha Vaimu ja patususe vahel. Seepärast me ei suuda teha head, mida sooviksime (Gl 5:17-21). Inimene ei ole ise võimeline oma patususest jagu saama, kuid ta tohib üha uuesti paluda Jeesuselt andestust, Püha Vaimu juhatust ja jaksu argipäeva teedele. Paulus julgustab: „Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid” (Gl 5:16).
Kristlase võitlus seisneb seega pidevas pattude tunnistamises ja armu vastuvõtmises. Nii võitleb Kristus meis oma Vaimuga jätkuvalt meie kurjuse vastu. Kui siis langeme, ei lahku Kristus meist, kuid me kurvastame Jumala Püha Vaimu, kes sellises olukorras jääb meie elus kõrvaliseks tegelaseks. Kui tunnistame oma pattu, kinnitab Kristuse Vaim meid värske andeksandmisega ja mõjutab meid Jumala tahte kohast elu elama. Üksnes Püha Vaim saab meis esile kutsuda Jumalale meelepärast elu (Gl 5:22). Seetõttu julgustatakse Uues Testamendis korduvalt Pühale Vaimule alistuma: „Saage täis Vaimu!” (Ef 5:18).
Vaimuga täitumine on uuendav sündmus, mis ei saa tegelikult kunagi täiesti valmis. Kui Jeesusel on meis rohkem ruumi, võib Tema armastus meie kaudu voolata ka teistesse. Ja siis ongi püha inimene kuidagi sooja südamega ja salapärasel kombel Jeesuse sarnane (Gl 4:19). Püha inimese lähedal on lihtne ja hea olla, sest ta armastab, on kannatlik ja sõbralik. Ja ometi ka parima kristlase võitlus ei toimu mitte Jumala heakskiidu poole, vaid Jumala heakskiidu all. Usklik ei pürgi seega pühaduse poole selleks, et Jumal ta vastu võtaks, vaid et Jumal on ta juba vastu võtnud. Jumal toob inimeses esile kõike seda, mida Ta temalt nõuab.
Jeesuse sõnad: „Olge täiuslikud” julgustavad meid jätma Temale meie elus järjest rohkem ruumi ja mõjuvõimu. Nii saab Jeesus meie kaudu mõjutada elu, mis toob teistele rõõmu ja Jumalale austust. Ühe koraali autor väljendab seda hästi oma laulusalmis: „Ainus tõeline tarkus ja ainus vagadus, ainus PUHAS PÜHITSUS ON OSADUS VABASTAJAGA.”