Maailmas mõnitatakse kristlasi ja räägitakse Jeesusest halba. Kas meie vastus solvangutele on alistumine, rünnak või kaitse? Viimase kohta kasutatakse terminit apoloogia.
Mis on apoloogia?
Apoloogia on kaitsekõne – vastuse andmine neile, kes küsivad meie usu kohta. Ei vabandata sellepärast, et usutakse, vaid räägitakse põhimõtetest ja selgitatakse, miks usutakse (1Pt 3:15). Ollakse alati valmis vastama neile, kes küsivad meie lootuse kohta.
Kujuta ette, et kuuled kedagi rääkimas Sinu heast sõbrast midagi, mis ilmselgelt ei vasta tõele. On ju loomulik, et sellises olukorras oled valmis tema eest seisma ning ütled, et asjad ei ole nii.
Sarnastes olukordades leiavad ennast tihti ka kristlased. Palju on neid, kes võtavad sõna Piibli teemadel ning räägivad asju, mida seal tegelikult kirjas ei ole või jätavad konteksti seletamata. Sellises olukorras on hea, kui kristlased on võimelised neid eksiarvamusi ümber lükkama ning korrektuure tegema. Ilmselt tegeleb iga kristlane mingil määral apoloogiaga.
Mida tähendab apoloogia kristlase elus?
Tihti tuleb seista silmitsi üsna naiivsete väidetega. Öeldakse: „Jeesus ei ole mitte kunagi elanud“, „Piibel ei ole tõsi“ või „Jumalat pole olemas“. Neist väidetest võib järeldada, et konkreetne inimene lihtsalt ei soovi Jumalast ega Jeesusest midagi teada. Kristlasel on kerge hakata ka ise kahtlema, kui ei leidu vastuseid põhimõttelistele küsimustele.
Mida Piibel selle kohta ütleb?
Avame 2Kr 10:5. Siin on kirjas, et mõistuse otsused võivad olla Jumala tundmise vastu ja nende hajutamiseks peame võtma mõtted vangi Kristuse sõnakuulmisesse. Just Kristuses on kogu tõde ja tarkus. Kl 2:8 näitab ristiusuvastaseid filosoofiaid ja usundeid negatiivses valguses. Kristlase mõtteid üritatakse pidevalt Jeesuse juurest eemale juhtida. 2. Johannese kirja järgi esitavad maailm ja valeõpetused kristlastele pidevalt väljakutseid „Jah, maailma on läinud välja palju eksitajaid!“ Selles Johannes ei räägi, et tuleks olla sõbralik ja viisakas, vaid tuleb hoiduda valeõpetustest!
Milliste mõistuslike väljakutsete ees seisavad tänapäeva noored usklikud?
Suurim oht on uusateism, mille järgi maailm lõi end ise ja on alati eksisteerinud. Jumala olemasolu eitatakse täielikult. Teine väljakutse on Jeesuse eksistents ja päritolu. Kolmandaks seatakse kahtluse alla Piibli usaldusväärsus.
Milliseid väljakutseid võib maailmas veel usku kaitstes kohata?
Õige seisukoha omamine ja üksteise armastamine – ei ole võimalik olla liiga sõbralik nende vastu, kes solvavad ja kritiseerivad. Inimeste austamises on alati kasvuruumi.
Teiseks on Piibli väljakutse elada isekuseta – jagada ja kuulutada head sõnumit Jeesusest, armastada ning olla seal, kus saab aidata ja toetada.
Iga kristlase ülesanne on rajada oma usk kindlale vundamendile. Kas Sul on selge, mida ja miks usud – see on tähtsaim küsimus. Kui sellele vastata oskad, saad oma usust ka teistele rääkida.
Kas apoloogilisest tarkusest on tänapäeva maailmas mingit kasu?
Sageli ei ole peamine probleem mitte vastuväited kristlusele, vaid inimese enda sisemine ahastus või solvumine. Haavatud tunde- ja hingeelu takistab inimesel olla rõõmus ja vaba. Vastuväidete taga võib peituda üksildane ja igatsev süda. Mõnikord esitab inimene tõsimeeli küsimuse ja vastuväite ning siis on vastamine kõige parem lahendus. Mõnikord on parim usu kaitse lihtsalt olla heatahtlik ja jääda sõbraks ka rasketel aegadel. See julgustab eestpalvesoovi välja ütlema ja palvetama.
Julgustuseks
Kui põhimõtteid õigesti esitada, on inimesed asjast huvitatud ja innukad selgitusi kuulama. Selle kaudu leiavad paljud usu.
Tekst Johanna Välimäki, küsimustele vastas Leif Nummela
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2011 Juuli