„Mina kindlasti ei sobi Rannamõisa noorteõhtuid juhtima, ja olema neile heaks eeskujuks ja toeks“, oli minu kindel vastus, kui olime kogunenud, et otsustada, kas meie koguduses võiks uuesti alata noortekad. Ma tundsin, et ma ei taha ennast sellega siduda, sest see on jällegi üks suur kohustus ja vastutus nii noorte kui ka Jumala ees. Tol kogunemise õhtul me ei saanudki täpselt selgeks, kuidas meie noortekohvik hakkaks täpselt välja nägema ja kes tahaks juhtimise enda peale võtta. Nõus olid aga kõik sellega, et noortekas peaks kindlasti toimuma ja nõnda sai see ühiselt Jumala ette kantud. Koju jõudes tegin ma päeva lõpetuseks tänupalve ja mainisin suunurgast, et Jumal, kui Sa väga tahad, siis olen ma tegelikult nõus aitama selles noortetöös.
Nüüdseks on meie noortekohvik saanud toimuda juba aasta, mis oli minu arvates väga edukas, ja alati oli kohal omajagu noori, kes soovisid koos meie ja Jumalaga ühiseid õhtuid veeta. Jah, ja ka mina olen üks nendest, kellel on võimalus olla abiks meie koguduse noortetöös ja ma tunnen, et ma olen selle aasta jooksul sisemiselt palju kasvanud ja Jumalale sammukese ligemale jõudnud. Ka minu elus on olnud periood, kus ma olen arvanud, et kui ma käin pühapäeval kirikus ja veedan need paar tundi nädalas koos Jumalaga, siis sellest täiesti piisab, et ennast kristlaseks pidada. Tegelikult me ju kõik teame, et see nii ei ole, sest ega see, kui sa paar tundi nädalas garaažis seisad ei muuda sind veel autoks.
Tänu sellele, et saan abiks olla noortetöös, olen ka rohkem aega ja mõtteid pühendanud Jumalale. Alati see ei ole lihtne, ja vahel peab ennast tagant sundima, aga usu mind, see kõik on seda väärt!
Raul Suurväli