Kristus jättis oma jüngritele ülesande: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:19) Nii täidab kristlik kirik ka tänapäeval inimesi ristides oma Issanda käsku.
Vanadel ristimisvaagnatel võime kohata pilti paradiisist Aadama ja Eevaga elupuu juures. Aadam ja Eeva tuletavad meile meelde, et inimene on võimu- ja vabadusihas kaotanud jumalanäosuse, on oma loomult rikutud. Ristimine on tagasipöördumine kaotatud paradiisi. Paradiis ei ole idüll kuskilt minevikust, kus elati muretut elu ja tööd ei pidanud tegema. Paradiis tähendab pigem olukorda, kus patu barjäärid ei lahuta inimest Jumalast ja suhe Jumalaga on vahetu.
Ristimine on uuestisünd – ristimisest algab uus elu, olgu ta imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks ning saab võimaluse usus pidevalt edasi kasvada: päev-päevalt otsida Jumalat sõnas, armulauasakramendis ja palves; osadust Kristusega ning igapäevast meeleparandust ja tahet elada Jumala käskude kohaselt.
Ristitav saab osa armust, mida Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale. Ristimisega liidetakse meid Jumala rahva osaduskonda – Kirikusse. Me ütleme selle kohta ka nii: kristlane kuulub Kristuse ihusse.
Nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. (1Kr 12:12-13)
Inimest ristida pole kunagi hilja ning seda tehakse vaid üks kord elus. Ka siis, kui ristitu ei taha kristlasena elada, ei saa ristimistalitust tühistada. Sakrament on Kristuse enda tegu.
Püha Vaim tuleb inimesse, kingib talle uue elu ning teeb ta taevase Isa lapseks, kristliku kiriku liikmeks. On toimunud midagi erilist ja suurt, mida me ei suuda lõpuni seletada ega mõista.
Allikas: www.eelk.ee