Ühe pastori käest, kes oli rääkinud aitamisest, tuldi pärast jutlust küsima, et miks Jumal ikka veel nii paljudel inimestel üle maailma nälga surra laseb ega varusta neid toiduga? Miks Ta neid ei aita?
Tõsi, ka tänapäeval, just tänasel päeval, surevad mitmed inimesed – noored, vanad, lapsed – lihtsalt sellepärast, et neil ei ole mitte midagi süüa. Kuidas vastaksime meie küsimusele: „Miks Jumal ei hoolitse, et kõigil oleks piisavalt toitu?”
Loodan, et Sina, armas lugeja, näed olukorda juba läbi ning saad aru, et selles küsimuses peitub üks valesüüdistus Jumala vastu, lootuses, et küsija pääseb puhta nahaga. Toitu ja puhast vett jätkuks kõikidele, Jumal on hoolitsenud kõikide eest. Probleem tekib aga sellest, et osa inimesi lihtsalt söövad lisaks oma portsule ka teiste portsud ära ning siis heidavad ette, et Jumal laseb oma lastel nälga tunda.
Kõige kergemini oleme valmis paastu alustama vahetult peale lõuna- või õhtusöögilauast tõusmist, siis kui kõht on täis. Nii mõtleme ka aitamisest, et mul endalgi pole veel piisavalt, kuidas saan siis teiste eest hoolitseda või neid aidata. Aga kui palju on piisav, et tunneksime, et meil on võimalik anda oma osast neile, kes vajavad? „Kui mul oleks miljon, siis jagaksin hea meelega. Seni pean aga selle miljonini jõudmisega vaeva nägema ja lihtsalt ei saa veel aidata.” Ausalt öeldes mõtleb nii mõnigi päriselt ka nii. Aitamise vastu pole mitte kellelgi tegelikult midagi. Alustamist saab lihtsalt alati edasi lükata.
Kuni armastame oma elu rohkem kui Jeesust, tunneme pidevalt, et keegi peab meid aitama, Jumal peab meid veel õnnistama ja kirik peab meid teenima.
„…sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe.” (2Tm 3:2–5)
Vaid Jeesus suudab meie silmad avada ja enesearmastuse ligimesearmastuseks muuta. See saab toimuda siis, kui täidame Jeesuse antud armastuse kaksikkäsku täielikult. „Armasta Issandat oma Jumalat, kogu oma südame ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Lk 10:27)
Vahel rõhutatakse sellest käsust vaid teist poolt ning unustatakse esimene.
Alles Jumalat kogu südamest armastama ja tundma õppides märkame, kuidas ligimese armastamisest ja ka aitamisest saab meie elu loomulik osa.
Jeesus aita meid!
Joel Reinaru
Plussi peatoimetaja