Tänapäeva ühiskonnas toimuvat vaadates võime kristlastena tabada end arutlemast, kas tõesti tugineb meie ühiskond kristlikele väärtustele ja kuhu on kadunud kiriku roll ümbritsevas maailmas. Pealkirjas esitatud küsimust käsitleb ka film „Time Changer“ (2002).
Filmi tegevus toimub aastal 1890, mil piibliõpetaja Russell Carlisle on kirjutanud uue käsikirja. Tema raamat on saamas üksmeelset heakskiitu Grace’i Piibliseminari juhatuse liikmeilt, kuni peategelase kolleeg, dr. Norris Anderson, leiab käsikirjast midagi, millega tal on raske leppida. Dr. Anderson usub, et see, mida Carlisle on kirjutanud, võib oluliselt mõjutada tulevaste põlvkondade elu. Kasutades saladuslikku ajamasinat, saadab Anderson Carlisle’i üle 100 aasta kaugusesse tulevikku, pakkudes talle pilguheitu, kuhu tema tõekspidamised võivad ühiskonna viia.
Indiviidikeskne läänelik ühiskond
Kallis auto, uhke elamine, tasuv töö ja ülikoolidiplom on kindlad must-have´id igale „endast lugupidavale“ inimesele. Elame ajastul, kus teadus on täitmas jumala rolli. Paljud usuvad, et jumala ainus tähtsus seisnes selles, et tema abil seletada seda, mida muidu ei suudetud. Filmis aga öeldakse väga ilusti: „Teadus ja teaduslikud avastused ei muuda Piibli väiteid tõeseks. Pühakiri on alati õige ja ei vaja kontrollimist. Kui Piibli väited leiavad teaduslikke kinnitusi, siis sellest järeldub pigem see, et teadus on õige, kuna me teame, et Pühakirja seda juba on.“
Kristlikud käitumisnormid Kristuseta
„Me peame õpetama Jeesuse poolt tutvustatud moraalseid standardeid kõigile inimestele, hoolimata sellest, mida inimesed Jeesuse kohta usuvad või Temast arvavad!“ kõlab filmi peategelase väide. Võib-olla on tänapäeva ühiskonnas levivad probleemid just selle tulemus, et meile on õpetatud kristlikku moraali, aga ilma kristliku taustata. Jeesuse isik loob Tema õpetusele konteksti. Kümme käsku on kõigile selged ning iga moraalne ja seaduskuulekas kodanik üritab neid ka täita, aga kui me eemaldame käsud nende esialgsest kontekstist, siis on väga kerge neid valesti tõlgendada. Käsk „Sa ei tohi Jumala nime ilma asjata suhu võtta“ on muutunud normiks sisutute väljendite kasutamise vastu. Vaadates tänapäeva inimesi, kes ohkavad „Oh Jumal küll!“ või „Tule taevas appi“ võime näha, kui kaugele on see käsk oma esialgsest tähendusest (Jumala austamine) triivinud.
Kurjuse kaval plaan
Kuigi kristlikust õpetusest lähtuvad moraalinõuded võiksid olla aluseks kogu ühiskonna paremale toimimisele, peame meeles pidama, et saatan pole mitte moraali vastu, vaid Jeesuse Kristuse vastu. Ja pange tähele, siin peitub kurjuse jõudude ülimalt kaval plaan – eemaldades Jeesuse nime Tema õpetusest, kasvatame ühiskonda, kus usutakse, et enese päästmiseks piisab ainult sellest, kui olla hea inimene. Võime kohata enda ümber neid, kes on vooruslikud, ei riku seadust ja on ilmalikus mõttes igati eeskujulikud kodanikud. Kui aga asi jõuab selleni, mis saab neist pärast surma, siis „hea“ olemine üksi taevasse ei vii.
Ainus tee
Filmist jääb kõlama tsitaat: „Ilma Kristuse autoriteedita jääb inimkonnal üle ainult võrrelda ideid. Moraalsusest saab kõigest arvamuste küsimus. Üks inimene ütleb, et varastamine on vale, järgmine ütleb, et ei ole. Puudub kindel standard, millele alluda.“ Võime vaadata tänapäeva ühiskonnas levivaid erinevaid vähemusgruppe kui selle tulemust. Puudub autoriteet, millele tuginedes väita, mis on õige ja mis vale, seetõttu nõuavadki kõik oma õigusi taga, mida iganes keegi siis parasjagu saada soovib. Loomulikult on meile kristlastena selge, et minnes inimestele tänaval Jeesusest rääkima, võime tekitada soovitule pigem vastupidise efekti, sest inimesed pole avatud ega valmis kuulama. Aga kui üritame Tõde levitada, kasutades selleks valet, siis sünnib veel suurem segadus. Saame inimestele tutvustada Jeesuse õpetust ainult siis, kui räägime neile Jeesusest ja Tema õpetusest – nii lihtne see ongi.
Tekst ja foto Madis Ehanurm
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2015 Juuli
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit