Natuke üle kolme aasta tagasi oli minu elu hoopis teistsugune kui praegu. Mäletan ennast pidevalt otsimas midagi, isegi teadmata mis see on. Tahtsin väga olla teistsugune nii välimuse kui ka iseloomu poolest, kui tol ajal olin. Minu otsinguteed viisid mind väga eksinud radadele, millega kaasnesid peod, vale seltskond, söömishäire, masendus ja üleüldine mõttetuse tunne. Lõpuks jõudsin ma sinnani, et ma lihtsalt vihkasin enda puhul absoluutselt kõike, seda kes ma olen ja seda kes ma pole. Ainus, mis mind üldse motiveeris tegutsema, oli teiste arvamus minust ja ma ise kadusin selle alla täiesti ära. Ma sundisin ennast elama nii nagu kõik minu ümber ja ma sundisin ennast sellest rõõmu tundma, aga samal ajal oli südames igatsus ja tunne, et ma olen täiesti kadunud.
Kolm aastat tagasi (English Campis) võtsin oma ellu vastu Jeesuse ja leidsin oma identiteedi Jumalas. Sain aru, kes ma võin olla. Ja ühtäkki olin leitud ning sisemiselt täidetud. Eelkõige olen Jumala laps, Taevase Isa laps.
Nüüd ma tean, et Jumal ei taha, et keegi söömishäirete, masenduse või üksinduse käes kannataks. Tema tahab meid sellest täielikult vabastada. Jumal tõmbas mind sellest kõigest oma armastusega välja. Ja korraga ma ei vajanud enam teiste heakskiitu, mul ei ole enam vaja oma välimust muuta. Sest Jumal on mind selliseks loonud. Ja teiste arvamus ei defineeri mind enam, vaid Jumal defineerib mind! Ja nüüd ma lõpuks suudan tänu Jeesusele ennast armastada ja saan olla see, kes ma päriselt olen. Ja sinu Taevane Paps, meie ühine Jumal ootab Sind samamoodi tulema koju, nii nagu Sa oled.
Maria Kaljula
Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Tallinna Toompea kogudus