26. juulil oli Heartbeat Tallinna raames võimalik näha Nukuteatris maailmakuulsat ventrilokvisti – ehk maakeeli kõhurääkijat – David Pendletoni. David on pärit USAst, Indianapolise osariigist ja oma ande arendamisega on ta tegelenud 25 aastat. Haruldase talendiga meest oli vaatama tulnud saalitäis ootusärevat publikut, kellest keegi ei pidanud pettuma – nalja sai tõesti palju. Isegi inglise keele oskus ei tundunud peamiselt eestlastest koosnevale publikule probleemiks olevat.
Lugu sellest, kuidas David kõhurääkimisega algust tegi, erineb teistest selle alaga tegelevatest artistidest. Nukud meeldisid poisile juba lapseeas, mil ta ei suutnud oma silmi pöörata üheltki nukke sisaldavalt telesaatelt. Kui poiss oli kuuene, täitus ta unistus: vanaema kinkis talle sünnipäevaks nuku Charlie, millega oli kaasas kõhurääkimist õpetav kassett. Juba kaheksaselt tegi poiss oma esimese esinemise päris laval ja päris publiku ees. Praeguseks on David reisinud paljudes kohtades üle maailma, esitades etendusi, mis ainuüksi ei naeruta, vaid jagavad ka head sõnumit.
Nagu kõhurääkijate puhul tüüpiline, oli ka Davidil kaasas neli nukku – armas 94-aastane vanaema Aunt Tilly, teravmeene pahandusteotsija Mack, koer Buford ja raisakotkas Vern. Kasutades oma annet, andis ta neile nukkudele elu ja lõi unustamatu õhtu. Paljudesse naljadesse kaasas mees ka publikut, mis muutis etenduse veelgi meeldejäävamaks.
Teiste kõhurääkijate seas paistab David silma hämmastava oskusega põimida huumori sisse kristlik sõnum elust Jumalaga ja elutusest ilma Temata. Ta toob illustratiivse näite oma tegelaskuju Aunt Tilly abiga. Hoides nukku ühe käega ja lastes sellel rippuda – nii nagu kõhurääkijad tüüpiliselt ei teeks – räägib ta sellest, kuidas tema nukkudel ei ole elu lahus temast, sest tema annab neile elu. Samuti ei ole inimesel elu lahus Jumalast. Pärast etendust andis David võimaluse küsida küsimusi ja jagas Josh McDowelli raamatuid „Rohkem kui puusepp“ ja „Vankumatu“. Kindlasti puudutas sõnum paljusid südameid ja teeb seal tööd ka edaspidi.
Tekst Helena Lill, Foto Anete Palmik