Illusioon vabadusest


Praegusel ajal kuuleme sageli isiksuse vabadusest. Praktikas aga näeme, et järjest rohkem inimesi satub sõltuvusse, olgu siis narkootikumidest või alkoholist, arvutist või televisioonist ning mõnikord isegi võõrastest mõtetest ja elulaadist.

Evangeeliumis räägib Jumal sellest, et inimene saab vaba olla vaid siis, kui Jumala Poeg tema vabastab. Teemat käsitleb Ingeri kiriku pastor Ivan Laptev.

Mis on orjus?

Ajaloost näeme, et orjus jaguneb kolme etappi. Antiikmaailma lahutamatu osa oli füüsiline orjus ehk ihu orjus. Tuli vaid veidi pingutada, et saada inimene oma valdusesse, seada temale ülevaataja ja sundida ta tööle. Sisemine inimene võis jääda vabaks ja kui ülevaatajat ei olnud silmapiiril, oli võimalik ka mitte töötada.

Aja jooksul tuli ihu orjuse asemele hinge orjus – ideoloogia. Tuntumad näited ajaloost võiksid olla Nõukogude Liit ja fašistlik Saksamaa. Inimhulkade juhtimiseks oli vaja ühte infokanalit ja väikest gruppi juhendajaid. See orjuse vorm oli efektiivsem. Paljud ideoloogiale allunud inimesed andsid selle eest oma elu.

Nüüd oleme jõudnud kolmandasse etappi – vaimu orjusesse. Räägitakse usuvabadusest ja maailmavaatest. Tekivad küsimused, mida mina tahan ja millesse mina usun? Massiteabevahendite ja teiste allikate kaudu surutakse inimesele peale erinevaid ideaale, hoiakuid ja stereotüüpe, mida ohtralt ka järgitakse. Need saavad justkui omaks, kuigi neid aitasid luua näiteks reklaam ja muu info. Inimene hakkab nende järgi elama ja oma tulevikku kavandama. Vaimne orjus, mida pakutakse vabaduse sildi all, on kõige hullem orjus. Seda on praktiliselt võimatu ära tunda, sest selle poolt kujundatud eluhoiak oleks justkui inimese enda oma, inimene ise tahab nii elada. Tema soovid saavad inimvaimu enda võimusesse ja juhivad teda.

 

Millised on orjuse põhjused?

Apostel Paulus ütleb, et orjuse põhjus on inimese hirm surma ees. Iga inimene teab, et ükskord ta sureb, ja see on esimene hirm, mis meid orjastab. Kuuleme sageli kõlavaid loosungeid “Võta elust kõik” või “Elame ainult üks kord”. Inimene muutub tarbijaks, ta mõtleb ainult ihulikule naudingule ja ei pööra tähelepanu vaimule. Kui inimene tuleb meeleparandusele, saab ta oma patud andeks ja pärib igavese elu. Niipea kui tema vaim saab vabaks, hakkab ta maailma teistmoodi nägema. Meid üritatakse veenda, et inimene on ainult ihu, aga ta on ka vaim. Kui inimene üritab oma vaimu täita materiaalsete asjadega, siis see ei õnnestu, vaid ta langeb aina enam ja enam orjusesse.

Kui inimene saab andestuse Jumalalt ja igavese elu, siis saab ta ka vabaduse. Kirjutatud on: “Ärge muretsege, mida süüa ja mida selga panna.” See on Looja tunnistus, et võime elada vabaduses, ilma muretsemata. Pealegi ei saa me taevasse niikuinii midagi kaasa võtta – inimene sünnib maailma paljana ja paljana ta siit ka lahkub. Meie kõige suurem mure peaks olema, kuidas olla jumalakartlik ja tänulik. Seesama tänulikkus vabastab meid ka maailma mallide järgimisest. Jumala kingitud vabadus aitab elada külluses, et jagada sellest ka meid ümbritsevatele inimestele.

 

Milline on tõeline vabadus?

Piibel ütleb, et tõeline vabadus on tegelikult vabadus iseendast – oma tahtmistest, sõltuvustest ja pattudest. Kui tuleme Jumala juurde, räägib Ta meile, et ainus tee tõelisesse vabadusse on kahetsuse ja Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu. Esmalt tuleb meil teadvustada, et elame orjuses, sest siin maailmas on inimene patukoorma all, ilma et ta seda ise mõistaks. Ta ei näe, et orjuse põhjus on temas endas. Tarbimise ideoloogia, milles me elame, ei olegi iseenesest nii hirmus, kuid mõtteviis, et asjade omamine teeb meid õnnelikuks, viib egoismini.

Orjusest leidub väljapääs. Selleks on usk, patukahetsus ja teadvustamine, et objektiivne tõde on siiski olemas – see on antud Jumala loometöö kaudu, mida me võime ka näha. Peab lihtsalt ära pöörduma nendest müütilistest maailmadest, mida näidatakse teleriekraanilt, ja vaatama oma südamesse. Jumal ütleb meile: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

 

Tekst Andrey Kaverzin
Tõlge Tarmo Sulger

Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2012

Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit