Kätte on jõudnud kevad ja aeg on lugeda uut Plussi.
Varajased ärkajad saavad rõõmustada, et hommikul tööle või kooli minnes on juba palju valgem. Porilompi astub tänu sellele ka palju harvem.
Õigel ajal või piisavalt vara ärkamine võib tegelikult päästa Su elu. Näiteks siis, kui oled jäänud autoroolis tukkuma ja ärkad just enne kraavi, nii et jõuad veel pidurid blokki panna. Siis võid olla tänulik kaassõitjale, kes Sind äratas. Inimene, kes ei tunne Jeesust, sarnaneb selle autojuhiga. Ta küll arvab, et temaga on kõik korras, aga ei ole teadlik teda ees ootavast kohutavast õnnetusest. Igal juhul on talle hea, kui keegi teda hoiatab. Meid on Jumal äratanud nägema selle kiirtee liiklusmärke ja seadusi ning seepärast oskame hoiduda ohtude eest, mis meid varitsevad. Jumal armastab aga kõiki inimesi. Meie ülesandeks on samuti inimesi armastada, hoiatada ja äratada, teha, mis vaja, et ka nemad turvaliselt sihtpunkti jõuaksid.
Üheks suurimaks vaenlaseks selle ülesande juures on hirm. Mõeldakse: „Mida minust arvatakse, kui kellelegi Jeesusest räägin?” Olen pikalt olnud kristlane, kasvanud kristlikus kodus. Mulle tundus alati täiega hea diil, et saan oma patud andeks ja pärin igavese elu Jeesuse pärast, kes minu eest on surnud ja üles tõusnud. Imelik on siin see, et kui tavaliselt on headest asjadest lihtne teistele rääkida, siis sellest ma palju ei rääkinud. Tegelikult peaaegu üldse mitte. Mul oli lihtsalt hirm ja üldjuhul paljud kristlased tunnevad sama. Peas tiirles palju vabandusi, miks seda mitte teha. Näiteks: „Ah, teda ei huvita nagunii. Ei jõua nii kiiresti kõike ära rääkida.” või „Äkki hirmutan ära ja ta ei tule kunagi kirikusse…” Sellised mõtted olid tihti mul peas, kui avanes võimalus kuulutada, aga hoidsin hoopis oma suu kinni. Need hirmud on täiesti alusetud. Oleks naljaks, kui samadel põhjustel jätaksid oma sõpradele rääkimata heast restoranist, kus tehakse tõeliselt häid burkse. Siis ei mõtle keegi, et äkki hirmutan ära ja sõber ei lähegi sinna sööma. 🙂
Vaimulikus mõttes on sellises olukorras vaja äratust. Mõistmist, et ei elata ainult iseendale. Jeesus on andnud meile ülesande: oleme missioonil. See ei ole muidugi kerge, aga seda ülesannet andes, andis Jeesus ka abilise. Jeesus ütles: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” (Ap 1:8)
Püha Vaim on ainus ärataja, kes saab meid sellest elu-unest äratada Jumala riigi reaalsusesse. Alles siis hakkame nägema õigesti, kes ja miks me tegelikult oleme.
Kas kuuled, Ta ütleb Sulle just nüüd: „Äratus!”
Joel Reinaru
Plussi peatoimetaja