Laura läkitati EELK poolt Kagu-Aasiasse ühe kristliku kooli füüsika- ja keemiaõpetajaks.
Laura kirjutab: Juba kaks korda on meie “vanad sõbrad” radikaalsemast islami rühmitusest üritanud meie kooli maatasa teha, olgu siis põletades või muul moel. Ning kummalgi korral on see üritus ebaõnnestunud.
Esimesel korral ei leidnud nad mingil kummalisel kombel üles teeotsa meie kooli ja kuigi see pole magistraal, mis meie kooli eest läbi kulgeb, siis rohtu mattunud metsarajake pole see ka teps mitte. Teisel korral sai rühmituse juht just rünnakule eelneval päeval infarkti ja põletamise asemel pidid grupi liikmed hoopis matust korraldama hakkama.
Sel korral siis võeti asi suurejooneliselt ette, plaaniti tulla 500 inimesega, põletada kool maha, sodida ümbritsev müür üleskutseid ja needusi täis ning koolisolijatele korralikult hirm nahka ajada, kui mitte isegi juhid tappa. Aga Jumal oli sel päeval ise tulemüüriks meie kooli ümber. Kõigepealt otsustati seoses ekstensiivsete üritustega just see päev teha vabaks, nii et koolis ei olnud just eriti palju lapsi, ainult mõned meie lastekodust, kes tagusid jalkat ning ka paar kooli kohtumisele kutsutud lapsevanemat. Teiseks kogunes 500 inimese asemel kõigest 50 meie kooli ümber, ülejäänud jäid mingil põhjusel tulemata.
Kuid needki 50 olid võimelised tegema piisavalt palju paha. Püstitanud kooli müüri taha tellingud, et neile ronida ja kooli suunas igasugu needusi läkitada, juhtus see, et grupi juht kukkus mingil kummalisel kombel tellingutelt alla, murdis käeluu ja saadeti haiglasse. Kooli süütamine ei õnnestunud, müüri täissodimine mingisugusel kummalisel kombel ka mitte: iga kord kui mingi pind müüril ette võeti, astus keegi neist ründajaist endist kogemata värvipritsi ette – ja nii oligi kolm tundi peale rünnakut müür täiesti puhas nagu keegi poleks sinna kunagi midagi kirjutada üritanudki.
Viimaks üritasid ründajad kaasata ümbruskonnas elavaid inimesi, kelle usk oli nendega sama ja meist erinev – tulemusteta. Aga muidugi, nemad tulevad korraks, valjuhääldid ja vägivald näpus, käsutavad inimesed neid aitama, aga meie kool ja organisatsioon elab nende inimestega päevast päeva kõrvuti, pakub nende lastele tasuta koolivõimalust, kui nad on väga vaesed, jagab toitu, hoolitsust ja tähelepanu. “Nende viljast te tunnete nad” maksab siin täielikult. Ja nii olid meie ründajad lõpuks sunnitud alla andma ja ära minema, saatjaks ümbritsevate inimeste pilked.
Hämmastav on see, kuidas väikestest asjadest võivad saada suured kaotused või hiilgavad võidud. Mis oleks saanud meie koolist, kui ründajate liider poleks tellingutelt alla kukkunud? Võibolla oleks seda põletatud, võibolla isegi seesolevaid inimesi kahjustatud. Katastroof oleks võinud olla suur – aga Jumal kasutas väikest, pealtnäha mõttetut sündmust ruineerimaks suurt plaani. Niisugused on Jumala teed. Suured ning kurjad plaanid võivad korrapealt luhtuda. Mitte meie tegemiste või tarkuse pärast, vaid sellepärast, et meiega on Jeesus, kes on kurja ära võitnud ja kelle käes on surma ning surmavalla võtmed.
Laura tööst saad rohkem lugeda siit.