Vahel mõtled, et kõik läheb üsna hästi, oskad kristlasena elada küll ja siis…. avastad, et Sinus on midagi sellist, mis ennastki jahmatab. Karm avastus. Nii juhtus minul kadedusega.
Suuremat kadedust asusin paradoksaalsel kombel enda sees teadvustama siis, kui mu elus oli tegelikult väga palju head. Rohkem, kui kunagi varem oli olnud. Olin asunud esimesele erialasele ja huvitavale töökohale, edenesin nii seal kui jätkuvalt ka ülikooliõpingutes, olin paljutõotavas suhtes, mu ümber olid toetavad vanemad ja õde, lisaks veel ilus kodu, auto jne. Seda kõike oli küll palju, aga miski minus hakkas kripeldama, ma ei tundnud end õnnelikuna. Teistel tundus olevat palju paremini, palju rohkem. Sain aru, et kadedus ei küsi, mis Sul olemas on. Kadedus on lihtsalt üks tugev emotsioon, mis võib Sind millestki sõltumata täiesti kibedaks muuta, kui Sa sellele voli annad.
Segadus ja rasked otsused suhete valdkonnas said minu proovikiviks, kust kadedus teistesse eluvaldkondadesse edasi tungis. Alguses ei talunud ma teiste õnnestumist suhetes, aga peagi ei suutnud ma taluda teiste õnnestumisi mistahes eluvaldkonnas. Ma sain aru, et mul on palju põhjust olla tänulik ja rõõmus, aga ikka peitsin Facebookis ära nende sõprade pildid, kellel hästi läks. Ikka kustutasin ära Instagrami, sest ma ei suutnud taluda teiste õnnestumisi. Iga kord, kui kellelgi läks hästi, proovisin naeratava näoga öelda, et mul on hea meel, kuid seesmiselt tundsin, et see purustas mind. Ma palvetasin paljude eest, soovisin ju lahendusi nende muredele, aga kui neil läkski hästi, oli minul jälle raske leppida, et nüüd nad on õnnelikud ja mina ikka veel kurb.
See on õpetlik, raske, aga ka ilus lugu, kuidas ma sellest august välja ronima hakkasin. Ühel teenistusel ütles mu pastor: „Kadeduse teine pool on alati egoism.“ Mu mõte kangestus. Egoism? Tõesti? Kas ei ole mina siin mitte kannataja, kellel ikka pole veel abikaasat ja lapsi ja kõiki neid olulisi asju, mis paljudel juba on? Ja siis see tabas mind – MINA. Ma sain aru, et olin pidevalt eeldanud, et mina väärin kõike. Ma püüan ju anda enda parima ja teen koguduses nii palju! Aga selgeks sai tõsiasi, et Jumala armu ei saa välja teenida. Kuna seni olid mu elu saatnud soosingud, siis olin ka harjunud, et kristlase elu justkui peabki selline olema. Alles alandumine Jumala ees, Tema ajastuse ja tõeliselt hea plaani usaldamine hakkas vaikselt tooma igatsetud rahu. Samuti pidin õppima, kuidas oma mõtteid pidevalt suunata. Kuidas öelda mahakiskuvatele mõtetele otsustavalt „ei“ ja asendada need palvega, Jumala Sõnaga, ülistusega. Jumala tõotused on alati tõelisemad ja püsivamad kui meie hetkeemotsioonid. Inimese aju on loodud imeliselt muutumisvõimeliseks ja ka emotsionaalselt tuimal hetkel on selles suur vägi, kui me otsustame praktiseerida usku, mitte kadedust ja hirme. Lõpuks saavadki neist ülesehitavatest mõtetest meie tavapärased mõttemustrid.
Neid võitlusi usus võideldes küsisin kaua Jumalalt, miks küll see kadeduse teema mind nii halenaljakalt kätte sai. Mis kasu võiks sellest olla? Ja üks vastus tõusis esile: ma saan õppida elama nii, et ma ise kadedust juurde ei toodaks. Tol hetkel ma tundsin justkui Jumala kurbust selle üle, et me üksteisele pidevalt kadedust loovaid peibutisi ette asetame. Tema õnnistused meie eludes ei ole kunagi mõeldud selleks, et me nendega uhkustaksime. Jumal manitses mind tookord, et pean hoolikalt vaatama, kuidas ma teistele enda elu õnnistusi esitlen, kuidas ma sotsiaalmeedias kirjutan, kuidas ma enda sõprade juures käitun jne. Ja et pean ka laiemas ringkonnas kadeduse teemal rääkima, et me kõik võiks üksteist üles ehitada, nagu Tema kogudusele kohane. Nüüdseks ongi saanud see üheks minu südameasjaks – seista selle eest, et me keegi ei oleks kadeduse tootjad ega orjad, vaid saaksime elada Jumala kingitud vabaduses. Ja lõpuks saame ainult nii vastu võtta selle hea, mida Jumal meie ellu igatseb, selle, mida me alguses ei oska väärtustada, aga mis lõpuks on üle meie ootuste.
Tekst Gerly Tammiste
Foto Unsplash
Kadedus Piiblis “Tähendamissõna töötegijaist viinamäel” (Mt 20: 1–15)