Mis juhtub minuga siis kui ma ei usu ei taevasse ega põrgusse? Kuidas saab Piibel olla Jumala Sõna kui see on ometi kirjutatud kokku erinevate inimeste poolt? Miks Jumal on lubanud maailma ka kurjuse?
Sarnased küsimused kerkivad esile paljude inimeste mõtetes. Religioon on läbi ajastute alati tekitanud erinevaid emotsioone ja seisukohti. Kristlastel tuleb tihtipeale olla advokaadirollis oma põhimõtteid kaitstes, kannatada tuliste vastuväidete valangu all, olla sunnitud tõestama tõestamatuid või ilmselgeid nähtusi elus.
Termin, millega me siinjuures kokku puutume on apoloogia. Apoloogia on kaitsekõne – vastuse andmine neile, kes küsivad meie usu kohta. Piibli järgi ei ole kristlus pime usk millessegi üleloomulikku, vaid kristlikul usul on tugev ja konkreetne alus, milleks on surnuist ülestõusnud Kristus (1Kor 15). Kui meil on see alus, ei heiduta meid tugevad vastuväited, vaid „me oleme alati valmis kostma igaühele, kes meilt pärib aru lootuse kohta, mis meis on“ (1Pt 3:15).
Kuidas me saame seda teha? Apostlite teod 6:8-10 ütleb, et Stefanos tegi imetegusid ja tunnustähti Vaimu läbi. Me ei pea toetuma iseenese loogikale, väitlusoskustele või püüdma kedagi ümber veenda. Meie osa on vaid palve ning meie võimuses ei ole kedagi usule tuua. Samuti ei ole meil vaja otsida enam muud tõestust, mis meile juba nähtavalt siia maa peale antud on:
„Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist.“ (Ap 17:31)