Abivajajaid ja samamoodi abipakkujaid on leidunud inimkonna algusest alates. Teiste aitamine oli miski, mida Jeesus tegi iga päev. Paljud tahtsid olla Tema ligidal ja Ta leidis alati aega, et peatuda ja abistada neid, kes seda vajasid. Jeesus ei tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida (Matteuse 20:28). Kerge on olla ekspert teoorias ehk oma teadmistes, kuidas võiks välja näha oma naabri armastamine. Kuid me peaksime usku välja elama ka tegudes, sest usk saab täiuslikuks just nende kaudu (Jaakobuse 2: 14–20; 22). “Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Matteuse 5:16) Kuidas tuua teadmised Piiblist praktikasse ja aidata seal, kus on abi vaja?
Jeesuse eeskuju
Alusta, vaadates tagasi Jeesuse elule. Mida Tema tegi? Jeesus ei asetanud ennast kunagi teistest kõrgemale. Ta juhtis ning armastas läbi teenimise. Ta pesi jalgu. Ta toitis tuhandeid. Ta tervendas haigeid. Ta veetis aega inimestega, kellest keegi ei hoolinud. Jeesus elas alandlikku elu. Jeesuse sõnad meile kõlavad: “… vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.” (Filiplastele 2:3–4) Jeesus on öelnud, et Püha Vaimu kaudu teeme veelgi suuremaid tegusid, kui Tema (Johannese 14:12). See on julgustav!
Enne palveta, siis tegutse
Enne sinna-tänna rapsimist tasub palvetada, et Jumal näitaks Sulle, kes Sinu ümber abi vajavad. Ehk on need pagulased, sõjas kannatanud, kodutud, vaesed või lastekodulapsed. Võibolla on need hoopiski inimesed, kes Sind igapäevaselt ümbritsevad: perekonnaliikmed, sõbrad, koolikaaslased, naabrid. Palu, et Jumal avaks Su silmad. Sageli on meil endil väga kitsas kujutelm sellest, milliseid inimesi peaks aitama, ja ilma Jumala abita me ei oskagi laiemalt vaadata. Mõnikord on vaja alustada abistamisega oma tuttavate seas, et hiljem oskaksime ja julgeksime aidata ka neid, keda me ei tunne ning kelle käitumine ja kultuur erinevad meie omadest. Meil tuleb paluda Jumalat, et Ta murraks meie südamed nende inimeste pärast ja annaks armastuse nende vastu. Kõik on võimalik sellele, kes usub (Markuse 9:23). Võib tunduda, et palvetamine pole praktiline tegutsemine, aga on!
Võimalusi tekib kõikjal
Igal hommikul võiksime end nö Jumalal lainele meelestada – panna pähe ”missiooniprillid”, et hakata nägema võimalusi teenimiseks. Abivajaja võib olla noor ema, kes proovib lapsevankrit bussi tõsta ja keda Sa saaksid selles aidata. Võibolla on su koolikaaslane maininud, et tal ei ole korralikku magamisaset. Ehk on Sul võimalus sõprade ning nende vanemate abiga selle vajaduse katteks korjandus kokku panna või uurida sotsiaalmeediast, kas kellelgi on üleliigset madratsit/voodit. Ka kellegagi lõunalauas rääkimine võib olla alguseks, et saaksid aimu, millistes eluvaldkondades võiksid teda teenida. Võibolla istud kodus ja märkad, et naabrimees laob puid riita – taas üks võimalus minna ja abi pakkuda. Kui näed kodutut raha kerjamas ja arvad, et ta kulutab selle alkoholile, siis võid minna koos temaga poodi, et talle süüa osta. Ka poes sabas seistes võid lasta kiirustava pereema endast järjekorras ettepoole. Võimalusi tekib igal pool!
Alahinnata ei tasu ka hingelist abivajamist. Ehk on tarvis, et võtad oma kiires graafikus aega kellegagi vestlemiseks ja ajaveetmiseks. See võib olla olulisema tähtsusega, kui arvatagi oskad. Võib tunduda, et niisugusteks toimetusteks ei ole aega. Siis aitab, kui kaasata inimesi omaenda tegemistesse. Näiteks kutsu nad kaasa, kui toidupoodi, trenni või noorteõhtule lähed. Või söö nendega koos õhtust – sööma pead sa ju niikuinii!
Abistamisel ei pea ootama suuri ja erilisi võimalusi, alustada saab kohe täna ja seal, kus Sa elad ja tegutsed. Lase lihtsalt Jumalal kasutada end nii, nagu Tema tahab – siis võid olla kindel, et sünnib parim plaan! Ka väikseim heategu võib muuta südameid ning kanduda edasi nii, nagu poleks osanud ette kujutadagi. „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35) Ja lõpetuseks: “Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.” (Markuse 12:31)
Tekst Eleri Viinalass
Foto Pixabay
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2017 Detsember
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit