Kord arvasin, et misjonärid on alati välismaalased, korraliku keeleta ja niisugused, kel on aega ülearu. Eks ma olin igasuguste välismaalaste suhtes skeptiline ja naljatav. Irooniana sain hiljem teada, et olin ka ise misjonär, ja seda juba 12aastaselt – sellest hetkest peale, kui sain kristlaseks! Jõudis kohale, et misjonär on nagu suursaadik. Inimene võõral maal tutvustamas oma riiki. Minu võõraks maaks, kuhu Jumal mind saatis, on jumalatu Eesti. Ning riik, mida inimestele näitan ja tutvustan, on Jumalariik Jeesuse valitsusega. Hakkasin olema saadik nii kodus, koolis kui ka kirikus. Hakkasin usutegusid tegema ja Jumalast rääkima, see muutus mu elustiiliks… Ent pärast ülikooli lõpetamist ajakirjanduse erialal juhtus veel üks asi. Mulle noored väga ei meeldinud. Ma ei tahtnud otseselt evangeeliumi kuulutada, see tundus liiga lihtne ja labane. Samuti põlgasin enim õpetamisametit ning tegin halvustavalt maha inglise keelt. See oli 3,5 aastat tagasi, kui Jumal esitas mulle uue väljakutse. Ajakirjanikuks saamise asemel kutsus Ta mind mitte lihtsalt elustiililiseks, vaid elukutseliseks misjonäriks. Ja nüüd töötan ma MTÜ Noorteühendus Koma meeskonnajuhina, varustades just noori juhte üle Eesti täitma Kristuse misjonikäsku. Suurim tööharu, mida juhime, on inglise keele laagrid, kus oleme oma noorte ja ameerika sõpradega evangeeliumi kuulutajateks ning õpetajateks! Olen jätkuvalt misjonär nagu iga teine kristlane siin Eestis. Aga Jumal soovis näidata, et Ta tahab mind kasutada kõige rohkem kohtades, kus ma Teda kõige vähem olen uskunud.