Piiblis ei anta taeva asukohaks mingit geograafilist paika. Taevas on seal, kus Jumal asub oma absoluutses täiuses. Piiblis öeldakse: “…kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.” (1Ti 6:16) Me ei jõua Jumalani ühegi kosmoseuuringute programmi ega mõistuse abil. Tema ise on oma varjatud kirkusest välja astunud ja meile ilmutanud, mida me taevast teadma peame.
Piiblis – eriti Johannese ilmutuseraamatus – on palju taevast puudutavaid kirjeldusi. Neid kirjeldusi ei saa sobitada ühte kenasse pilti. Milline näeks välja kuldsete tänavatega nelinurkne linn? Või milline oleks lakkamatu, uuekstegev, pühitsetud jumalateenistus? Ja aed, mis on nii kaunis, et ei ole mitte millegagi võrreldav? Mida tähendab see, et Jumal ise pühib ära pisarad meie silmist? Vanad kirikuisad on rääkinud taevast kui “Jumala kirkuse paigast”. Vähemalt mulle piisab sellest täiesti, et tahta kõike ise näha!
Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama.” (
Ilm 21:3)