Vlada Portyan, 15:
Käisin laagris Peterburi lähedal Koltushis. See oli mõeldud luteri kiriku noortele. Esimese laagripäeva teemaks olid seksuaalsuhted poiste ja tüdrukute vahel. Pastor rääkis, et kui abiellutakse, siis Jumal paneb naise ja mehe anumasse, sulgeb selle kindlalt kaanega ning mehest ja naisest saab üks. Kui aga abielu rikkuda, siis kaas läheb katki ja ei sulgu enam kunagi täielikult, nii et vesi hakkab anumast välja nirisema.
Laagris olles juhtus nii mõndagi meeldejäävat. Ühel palveõhtul istusime altari ääres küünlavalgel ning laulsime kitarri saatel. Palveõhtu lõppedes üritasime küünlaid kustutada ning kogemata läks põrandakate põlema. Teisel õhtul käisime Ingeri kiriku teoloogia instituudis, kus sain väga puudutatud. Istusime laudade taga ning laulsime ja palvetasime – see läks tõesti südamesse.
Laagrilistele mõeldes küsin endalt, miks ma sinna varem ei läinud. Üritan elada samamoodi nagu need, keda laagris kohtasin. Õppisin, et inimesed käituvad minuga täpselt nii, nagu mina nendega: kui keegi naeratab, siis on see nagu viirus, mis nakatab ja paneb ka sind naeratama.
Laagrist tagasi tulles ei tundnud ma end äragi, pidevalt oli nägu naerul. Samuti räägin nüüd oma emaga palju rohkem kui varem. Sain laagrist rohkelt positiivseid emotsioone ja tahan neid kõigiga jagada.
Leidsin endale kirikust tõelised sõbrad, kes on alati minu kõrval ja ei jäta mind kunagi.
”Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõppeb ära.” 1Kr 13:8
Tekst Kalev Rodima