Tõusin voodi servale istuma. Pea lõhkus täiega. Üritasin vidukil silmadega aknast välja vaadata, kuid valgus tegi haiget. Püüdsin varbaga maast päikseprille lähemale tõmmata. Tulutult.
Ma istusin edasi, pea käte vahel. “See on kestnud liiga kaua, juba üle poole aasta – klubid, peod, joomine,“ mõtlesin. Teinekord algas nädalavahetus minu jaoks juba kolmapäeval. Iga peojärgne päev oli küll raske, kuid mis siis! Lootusetu jooksmine, millegi võimatu otsimine. Olin enda peale vihane ja samas täiesti tuim.
Kauaaegne suhe oli purunenud ja minu sees pulbitses mingi viha, mida olin endas hoidnud kõik need aastad.
Jumal on mind alati hoidnud. Ta on alati olnud mu kõrval, kuid ma pole seda varem lihtsalt tunnistanud. Aastaid tagasi olin autos, mis käis üle katuse, paiskus vastu puud, autost jäi alles vaid rauast käkk…kuid me pääsesime ilma ühegi kriimuta, ainult natukene klaasipuru oli kõrva taga.
Ometi jäin Jumalast eemale. Ehk siis polnud usk minu jaoks nii oluline. Mind küll ristiti ja käisin leeriski, kuid pigem oli see kuidagi sunnitud olukord, seda lihtsalt oli vaja teha.
Lahkuminek muutis minu elus palju. Pidin leidma elukoha, õppima olema iseseisev. Uskusin, et saan hästi hakkama ja valisin enda meelest ainuõige tee – tohutud peod ja trianglid. Hommikuti leidsin end väsinult voodi äärel istumas, püüdes välja mõelda, milleks seda kõike küll vaja on. Tundsin, et olen justkui kinnises ringis, millest enam välja ei pääse. Mind ei sidunud enam ainult alkohol, vaid ka kõik sinna juurde kuuluv. Ma ei osanud enam olla üksi ja kaaslastega ei osanud me teha koos muud, kui ainult läbustada…Olin plindris.
Et sellest välja tulla, pidin saama elu valusaima õppetunni. Juhtus midagi, mille nägemine ja kogemine tegi mu hingele väga haiget. Peale seda, kui olin nutnud palju pisaraid ja mõelnud palju mõtteid, sain aru, et ei saa enam vanaviisi jätkata. Oli aeg teha elumuutvaid otsuseid. Esiteks otsustasin, et alkohol ja Eva ei sobi kokku. Teiseks hakkasin meeletult sporti tegema. Jooksin iga ilmaga, see vabastas mu meeli ja füüsist, andis jõudu, tegi mind tugevamaks. Ma ei raisanud enam oma raha ega aega mõttetutele pidudele ja jookidele, pigem läksin ja ostsin endale uusi sporditarbeid.
Ometi oli midagi, mis ei tahtnud kuhugi kaduda – see oli üksindustunne. Olin harjunud olema alati tähelepanu keskpunktis ja ei osanud nautida üksiolekut, vastupidi, ma lausa kartsin seda.
Neli aastat tagasi olin tuttavaks saanud Joel Reinaruga, töötasime temaga koos ühes reklaamifirmas. Joelist oli saanud mulle sõber, kellele võisin alati hädas olles helistada. Seekord oli mu mure päris tõsine. Ütlesin Joelile vaid ühe lause: “Ma ei taha enam nii elada, ma tahan kõigest lahti lasta, sest mul pole midagi kaotada.” Kohtusin Joeliga ja sain temalt elu kõige tähtsama materiaalse kingituse, oma esimese isikliku Piibli. Sellest hetkest algas minu uus elu. Jumal ise ulatas mulle oma käe!
Sain lahti hingevalust ja mind piinanud üksindusest. Sain olla lõpuks MINA ISE! Käisin kirikus, üritustel, palvetasin. Käisin uuesti leeris. Hakkasin isegi päikest hoopis teistmoodi nägema. Mul oli selline tunne, nagu oleks keegi minust kõik vana tolmu välja puhunud, ma olin uus ja värske!
Minu sõpruskond, nii kurb kui see ka pole, muutus. Kui ma enam alkoholi ei joonud ja klubides käia ei tahtnud, ei mõistetud mind. Kas need, kellega koos pidutseda tavatsesin, olid üldse sõbrad? Vist mitte.
Nüüd…
Avan hommikul oma silmad. Päike paitab mõnusalt mu nägu. Palvetamine annab hoogu hommikuseks võimlemiseks.
Minu palvetele vastatakse ja ma tänan Teda iga päev kõige eest, mis mulle kingitud on. Jumal on mu elu imeliselt muutnud, ma usaldan Teda.
Tahan teidki julgustada: ärge kartke midagi, kuna te pole üksi! Elage julgelt ning pidage meeles hoida oma suhet Jumalaga. Jumala abiga suudate rohkem. Saage päästetud, sest elu Temaga on ülim!
Eva