/…et olen mõtte, sõna, teo ja tegemata jätmisega…/
Elas kord kuningas, kel oli kõik, mida hing ihkas, sealhulgas ka pisut igavust ning tüdimust. Ühel päeval, et end natuke lõbustada, kutsus ta oma teenri ning palus tal järgmise päeva lõunaks valmistada maailma parim roog. Kui ta sellega hakkama ei saa, pidi ta hukkuma. Teener mõtles kogu öö ning kui lõunaaeg kätte jõudis, serveeris ta kuningale keele. Kuningas pidi üllatusest toolilt maha kukkuma – kuidas sai see olla parim roog maailmas? Teener seletas, et keelega on võimalik korda saada kõige ilusamaid ja paremaid asju: lõpetada sõdu ning luua rahu, muuta kellegi päev kasvõi hetkekski kaunimaks, parandada inimeste enesetunnet ja külvata rõõmu. Kuningas vihastas teenri lihtsa, kuid geniaalse vastuse peale. Järgmise päeva lõunaks palus ta valmistada maailma kõige halvema roa. Teener serveeris lõunaks jälle keele. Kuningal oli vihast nägu punane – kuidas võis teener teda küll niimoodi mõnitada!? Üleolevalt küsis ta, kuidas ometi võib keel olla ka kõige halvem roog maailmas. Teener vastas vaikselt, et keelega on võimalik korda saata ka kõige kurjemaid tegusid: alustada sõdu, muuta inimesi kurvaks, külvata hirmu ning rikkuda teiste elu.
Kui Sa mõtled oma elu peale, siis millal ja kuidas Sa oma keelt kasutad? Kui palju head Sa oma sõnadega maailma juurde annad? Ja ehk vahest juhtub, et tekitad ka natuke kurjust juurde? Praegu, paastuajal ja lähenevate ülestõusmispühade eel, on minu arvates sobilik end analüüsida ja mõelda, kas on kuskil keegi, kellele oleme oma sõnadega haiget teinud või ülekohtuselt vähe head teinud. Oled Sa kellegagi asjata kurjustanud või lihtsalt oma paha tuju välja elanud? Või ei ole Sa kõige kallimatele öelnud, kui palju nad Sulle tähendavad?
Haigettegemine võib olla ka mitterääkimine. Äkki on Su klassis, kursusel või tööl keegi, kellega Sa pole viimasel ajal üldse rääkinud, isegi mitte teretanud? Teiste eiramine on kiusamise üks kõige salakavalamaid ja ehk ka kõige julmemaid vorme. Maailmas on hõime, kus kurja teinud inimese suurim karistus on tema täielik vältimine kõigi teiste hõimuliikmete poolt.
Mine küsi tähelepanuta jäänutelt, kuidas neil läheb! Usu mind, igaühel on oma lugu. Ka kõige vaiksematel on midagi öelda, ja seni, kuni Sa pole neid kuulanud, ei pruugi Sa isegi teada, kui palju ühist teil tegelikult võib olla.
Sõnadel on tohutu võim. Igal hetkel on Sul võimalus maailma kas headust või kurjust juurde külvata. Kumma tee Sa valid?
Tekst Elisabeth Vardja-Kangur
Foto Pixabay
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 1/2016 Märts
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit