Jaakobuse kirja 4:14 ütleb: „Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub.” See kirjakoht võib tekitada tunnet, et kui tahan kõike jõuda, siis pean kiirustama, sest aeg siin maa peal on kaduv ja lühike. Võrreldes igavikuga see ongi nii. Seda enam on oluline, et kasutaksime aega võimalikult hästi.
Probleemi põhjused
Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale „kiirustama” üheks vasteks „sundima midagi kiiresti alustama või kiiremini jätkama”. Miks ja kuhu me siis ikkagi kiirustame? Võib jääda mulje, et õpetaja kiirustab mind kodutööd tegema, pean kiirustama trenni. Tegelikult me üldjuhul teame ette, et peame mingeid asju tegema ja tavaliselt otsustame just meie ise jätta paljud tegemised viimasele minutile või proovime kõiki asju teha lühikese aja jooksul. Kedagi teist me süüdistada ei saa. Aeg on endale külma vett näkku visata ja üles ärgata, et prioriteedid ja eesmärgid paika panna.
Loomulikult ei ole see alati kerge. Tänapäeva maailm köidab meie tähelepanu kõige huvitavaga, tõmmates meid erinevatesse suundadesse. See teeb aja planeerimise keeruliseks ja soodustab kiirustamist.
Planeeri ja tegutse
Üldjuhul tingib kiirustamise liiga suur hulk tegemisi ja kohustusi. Mis on Sinu prioriteedid? Tee nimekiri tegevustest, mis on tähtsad ja vaata, mis nendest on kõige pakilisemad ja alusta neist. Tihti juhtub, et alustame õppimist, aga siis leiame, et tuba on vaja enne ära koristada. Tolm ja põrandal olevad riided ei kao kuhugi, kuid kodutöö tähtaeg kukub kindlal hetkel.
Aga mis siis, kui kõik Su tegevused ongi head, ülesehitavad ja toovad au Jumala riigi jaoks, kuid sellegipoolest ei jõua kõike ära teha? Kuidas lõpetada pidev kiirustamine ja leida rahu lõputuna näivate toimetuste sees?
Oleme kutsutud investeerima oma aega suhetesse teiste inimestega, neid armastama ja neile head tegema (Hb 10:24–25; Jh 13:34–35; 1Jh 3:17–18). Aga me ei saa vähem tähtsustada asjaolu, et Jumal annab meile puhkamise kaudu värskust, uuenemist ja jõudu oma tegemisteks. Oma aja õige planeerimine eeldab ka puhkuse planeerimist. Ja mõnikord on vaja teisi inimesi usaldada, et võimalusel mõned ülesanded neile delegeerida. Ka Moosese äi õpetas teda vastutust teiste inimestega jagama (2Ms 18:13–22).
Igavikuline perspektiiv
Lõpuks peame enda elatud elu kohta aru andma Jumalale (Hb 4:13 ja Rm 14:12). Ka see teadmine võiks meid panna teisiti mõtlema oma praeguste tegevuste üle. Kas kõik, millega tegeleme, on üldse igavikulises perspektiivis oluline? Kas rohkem tegevusi tähendab paremini veedetud aega maa peal? Moosese palve oli, et Jumal õpetaks „meid meie päevi arvestama, et saaksime targa südame” (Ps 90:12).
Oluline on taibata, et meie arvates parim ei tähenda alati Jumala parimat meie jaoks. See on ülim, millesse kindlalt võib uskuda. Kui usume, et Jumala plaanid meie jaoks on parimad, peaksime pöörama tähelepanu sellele, kuidas Tema tahab, et me oma päevi ja aega veedaksime. Hea viis, kuidas targaks saada, on Moosese kombel õppida elama iga päeva igavikulise perspektiiviga. Loomulikult tähendab see alustada oma päeva palvega, et Jumal juhiks ja annaks tarkust. On öeldud: „Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt palgaks pärisosa. Teenige Issandat Kristust!” (Kl 3:23–24).
Tekst Eleri Viinalass
Foto Unsplash
P.S.
Kui tahad elu tempot aeglustada, siis kõigepealt analüüsi, millele Su aeg kulub. Mõtle sellele, mis on Jumala silmis olulised tegevused, kuidas peaksid elama Tema arvates ja mis Su aja tegelikult hõivab. Tee nimekiri enda prioriteetidest ja küsi Jumalalt juhtimist, milliseid muutusi peaksid tegema.
„Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades!” (Kl 3:17).
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 1/2019 Märts
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit