Miks mulle meeldib minu koguduses?


Kogudus on koht, kus olen käinud juba lapsest peale – seega olen harjunud, et igal pühapäeva hommikul lähen sinna. Oma praeguses koguduses olen käinud peaaegu viis aastat. Lapsena ei mõistnud ma alati, miks on oluline koguduses käia ja tegin seda lihtsalt harjumusest ja selle pärast, et mu vanemad läksid sinna. Hiljem hakkas mulle meeldima pühapäevakool ning ootasin seda põnevusega. Seal õppisin palvetama ja hakkasin seda tegema iga päev. Samuti kuulsin seal paljusid piiblilugusid. Mingis vanuses, kui koolis oli juba aeg-ajalt päris raske ja muretsemist, siis hakkasin pühapäeviti kirikus kogema, et seal oli kuidagi kergem olla – mure asemel oli rahu. Siis ma seda veel kuidagi seletada ei osanud.

Kaheksandas klassis olles läksin talvevaheajal kahe Tartu koguduse noortelaagritesse. Need olid väga põnevad, andsid mulle uusi teadmisi, uusi sõpru ja aitasid usus kasvada. Kuulsin seal ka palju lugusid sellest, kuidas Jumal on inimeste elus tegutsenud ja kuidas nad on Teda leidnud. Ise olin alati uskunud Jumala olemasolusse, aga minu jaoks oli Ta elavaks saanud palvevastuste kaudu ja siis, kui olin algklassi õpilasena lugenud Piiblit, kogenud patutundmise pärast surmahirmu ja pika palvetamise peale saanud Jeesuselt rahu. Pärast neid laagreid tahtsin kindlasti noorteõhtutel käima hakata, sest olin kuulnud, et need on lahedad ning samuti tahtsin veel neid inimesi näha, kellega olin laagris tutvunud. Minu lapsepõlvekoguduses oli vähe noori ja seetõttu polnud ma noorteõhtutest varem eriti midagi kuulnud. Siis aga hakkasin käima iganädalaselt Tartu Kolgata koguduse noorteõhtutel ja vahel ka Tartu Salemi koguduse omadel. Salemi noored kutsusid mind varsti ka ühte oma kodugruppi. Pühapäeviti käisin ikka oma vanemate koguduses.

Minu praegune kodukogudus Tartu Salemi on mulle alati meeldinud soojade ja toetavate inimeste poolest. Kui seal käima hakkasin, siis muutusid pühapäevad erilisemaks, sest ootasin seda head osadust ja seda, kuidas Jumal võib mind puudutada ja kõnetada. Teiste kristlaste tugi on väga tähtis, ma ei kujutaks ette seda, et peaksin iseseisvalt usklik olema. Kogudus ühendab väga erinevaid inimesi: erinevas vanuses, erinevatelt elualadelt, kuid meil on ühine Jumal ja eesmärk ning koguduses on seda tunda, et oleme üks pere. Samuti meeldib mulle, et saan seal ka ise kaasa teenida. Alguses aitasin kaasa noortetööga. Hiljem hakkasin ka aeg-ajalt teenistustel Piiblit lugema, tunnistama või lauluga esinema. Umbes poolteist aastat olen aidanud koostada koguduse kuukirja ehk olen kirjutanud sinna artikleid või teinud inimestega intervjuusid ning sama kaua olen olnud meie koguduse mandoliinikooris, kus saan laulda ja mandoliini mängida. Kui sinna koori esimest korda läksin, siis tundsin erilist osadust – seal oli nii hea olla, et sain kohe aru, et olen õiges kohas. Kogudus on väga hea koht, kus oma ande kasutada ja seeläbi Jumalat teenida.

Lisaks pühapäevastele teenistustele, noorteõhtutele, kodugrupile ja kooriharjutustele käin kaks korda nädalas ka koguduse palvetundides, kus keegi jagab sõna ja siis palvetatakse üheskoos esitatud palvesoovide eest. Sealgi on hea ja eriline osadus, nagu teistelgi koguduse kokkusaamistel. Võib tunduda, et seda on päris palju, kuid mulle just nii meeldib, sest Jumal on mulle kõige tähtsam ja kristlaste osaduses õpin palju ning saan jõudu, et väljaspool kirikut, igapäevaelus hakkama saada.

 

Tekst Laura Jõgar

 

Related posts: