Kas ma teen midagi või vaatan pealt? Miral (2010) näitab, et seistes silmitsi repressioonide ja ebaõiglusega, on see, mida ja mil viisil teha, lausa määrava tähtsusega.
On aasta 1947 Palestiinas ja viimased jõulud Suurbritannia mandaadi all. Palestiinlane Hind Hussein (Hiam Abbass) on sõbrunenud paljude välismaalastega, sealhulgas ka Briti ja ÜRO sõduritega, ning veedab jõulud nende seltsis American Colony hotellis.
Järgmisel aastal, kui Palestiina aladele luuakse Iisraeli riik, muutub kõik. Kahe rahva omavaheline läbisaamine on olnud läbi aegade pingeline ning pidevad rahutused palestiinlaste ja juutide vahel jätkuvad ka vastloodud riigi territooriumil.
Hind on õppinud, et uut ehitatakse vaid rahu abil. Üsna pea pärast Iisraeli iseseisvumist leiab Hind tänavalt paarkümmend rahutuste tõttu orvuks jäänud last. Ta toob nad oma koju elama. Lapsi hakkab majja aina lisanduma ning Hind loob oma kodust Dar Al-Tifl Al-Arabi kooli, mille eesmärk on pakkuda lastele lisaks haridusele ka elukohta. Kaheksa kuu pärast on laste arv kasvanud 50st 900ni.
Aastakümneid hiljem saabub sinna elama ka Miral (Freida Pinto, Rentslimiljonär). Tüdruku rahumeelne isa soovib lapsele paremat tulevikku kui oli olnud tema enesetapu sooritanud emal. Hind kasvatab Mirali, püüdes arvestada tüdruku isa sooviga.
Viha hävitab, rahu ehitab
Rahumeelsetest vahenditest aga Miralile ei piisa. Kui aastal 1987 algab esimene intifada ehk rahvaülestõus, tunneb Miral, et peab oma rahva heaks midagi tegema. 17aastaselt liitubki ta terrorirühmitusega ning armub selle poliitilisse aktivisti Hanisse (Omar Metwally).
Hindi ja Mirali isa hoiatused ei aita. Tüdruk teeb seda, mida õigeks peab. Ta on veendunud, et radikaalide teod on õigustatud, ja seisab nende ideede taga. Ebaõigluse kogemine on puudutanud nii Mirali kui ka paljude teiste südant, mistõttu noor neiu ei suuda näha juutides samasuguseid inimesi kui tema: tavalisi, armastavaid ja rahu soovivaid.
Kui eelarvamuse ja ebaõigluse kogemus kasvab liiga suureks, on raske eristada inimesi asjadest. Kuid seda tuleb suuta teha isegi siis, kui see näib võimatu. Poliitilised vaidlused on harva üksiku inimese süü, seda on oluline mõista ka siis, kui kuulud teatud rahvusesse või gruppi. Lisaks on igal asjal sõltuvalt vaatenurgast alati vähemalt kaks poolt.
Piibliski rõhutatakse mitmes kohas, et viha ja sõdimisega õiglust ei saavuta: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ (Mt 5:9)
Kõige kestvama tulemuseni nii hingeliste, poliitiliste kui ka inimesevaheliste vastuolude puhul jõutakse rahumeelsete vahenditega: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.“ (Jr 29:11)
Uus perspektiiv
Alles siis, kui Miral tutvub juudi päritolu Lisaga, hakkab ta nägema asju uuest vaatenurgast. Pöördepunktiks on Lisa küsimus Miralile: „Mis kurja olen mina sinule kunagi teinud?“
Miral mõistab, et ka juudid on samasugused tavalised inimesed, just nagu tema isegi. Kibestumine ja viha, mis teda piinavad, tulevad kusagilt sügavamalt kättemaksu ahelast, mitte otse nendelt inimestelt. Miral hakkab mõistma, mida ta isa ja Hind on üritanud talle õpetada.
Tutvunud juhuslikult ameeriklasest ajakirjanikuga American Colony hotellis – sealsamas, kus Hind veetis jõule aastakümneid tagasi – hakkab Miral mõtlema ajakirjaniku ameti ning teistsuguste rahu edendamise mooduste peale.
Andestus on peamine
Nii Hind kui ka Mirali isa ja lõpuks ka Miral ise mõistavad, et vaid rahu abiga ja andestades saab rajada paremat tulevikku. Ka kristlase elus on andestamine kõige olulisem, mida teha võib, et saada raskustest üle ja jätkata elu. See on tähtis nii andestajale endale kui ka sellele, kes on eksinud ja kahetseb tehtut.
Hea nõu Piiblist on leppida ära enne päikeseloojangut, et midagi ei jääks vaevama: „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!“ (Ef 4:26) Kui seda meeles pidada, võid ise olla osa õiglasema homse rajamisel.
Artikkel on ilmunud ajakirjas Pluss 3/2011 Juuli