Apostlite tegude raamatu 2. peatükis kirjeldatakse Püha Vaimu saabumist, mille tulemuseks oli kristliku koguduse sünd. Jeesuse järgijate hulka lisati sel päeval ristimise läbi umbes 3000 inimest. See, mis juhtus nelipüha päeval, oli vastupidi Paabeli torni loole, kus inimese kurjuse piiramiseks Jumal segas keeled. Nüüd, et sõnum Jeesusest kostaks kõigi rahvasteni, kinkis Jumal ühtsuse, millist varem polnud nähtud.
See kõik juhtus juutide nädalatepühal, st 50. päeval pärast paasapüha. Seepärast tuleneb ka nelipühade nimi paljudes keeltes kreeka sõnast pentekoste (‘viiekümnes’).
Millest tuleneb aga eestikeelne nimetus, seda võib seletada eri tähtpäevade kokkusattumisega. Katoliku ajast pärines tava pidada palvepäeva neli korda aastas: kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Kõik need olid kolmapäeval. Tänaseni on meie kalendris säilinud vaid kevadine palvepäev – kolmapäev pärast tuhkapäeva. Unustusse on aga teiste seas vajunud suvine palvepäev, mida peeti kolmapäeval pärast nelipüha. Et suuri kirikupühasid (ülestõusmispühad, nelipühad ja jõulud) peeti kolmel päeval järjestikku, langes kolmas nelipüha alati teisipäevale ja suvine palvepäev kohe selle järgi. Nii oligi neli püha järjestikku. Võimalik, et siit pärineb ka nelipüha eestikeelne nimi.
Tekst Kristjan Luhamets
Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.
Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret.
Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?”
Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?”
Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!”